Tähelepanekuid Arvamusfestivalist jagasid arutelusid kuulanud Richard, Indrek, Illimar ja teised. 

Richard: “Panin tähele, et noored päriselt ka mängivad malet. Tundub nagu see oleks eriti trendikas. Äge! Mõtlesin ka hiljuti selle peale, kuidas minu kodus Inglismaal ei saaks selline festival kunagi aset leida, eriti veel tasuta. Britid on üsna tulised, eriti kui tegemist on poliitikaga-kaks rivaali kõrvuti aladel küll debatte läbi viia ei saaks.”

Indrek ja Illimar: „Me just tulime Rahva Raamatu aiast ja kuulasime arutelu „Meie aja kangelased”. Kõlama jäi mõte, et pigem on tänapäeval kangelasteks tavainimesed mitte riigipead, ilukirjanduslikud kangelased ega metsavennad.”

Indrek: „Siin on nii palju erinevate ideede ja mõtetega inimesi, aga ometi on õhkkond positiivne ja meeldiv. Igast nurgast kostub mõnus jutuvada ja sumin. Tundub, et keegi ei taha midagi muuta, vaid pigem näidatakse hetkelist olukorda. Kõige tähtsamaks pean aga seda, et inimestel on võimalus südamelt mured ja rõõmud ära rääkida!”

Taive: „Oleme pisteliselt alasid läbi käinud ja kuulanud arutelusid, millest on meelde jäänud valitud mõtted ja infokillud. See annab meile omakorda võimaluse tekkinud ideid suuremas sõprade ringis arutada. Arvamusfestival annab justkui platvormi, mille kaudu saab genereerida omi mõtteid ja jõuda järeldusteni, mis kogemuste kaudu tekivad.”

Rahel: „Mulle meeldib Arvamusfestivalil kõige rohkem multikakoobas. Täna vaatasin Lottet ja Nöbinina.”

Eve: „Kõik need inimesed, kes festivalile on tulnud, mõistavad üksteist ja oskavad meie riiki edasi viia. Eriti olen tähele pannud, kui sümpaatsed on noored inimesed, tõeliselt lahedad inimesed. Minu jaoks on põhiline, et me poleks ülekohtused, vaid usuks enda suutlikkuse ja ellu!”

Fotode autor: Reet Taniel

Festivali esimese päeva lõpetas suur avatud Eesti tulevikuloo arutelu, mille käigus unistati üheskoos Eestist veerandsaja aasta pärast. Arutelu juhatasid sisse Ruti Einpalu, Valdur Mikita ja Ville Jehe. Kokku käis meie kodumaa tuleviku üle mõtisklemas ligi 120 inimest.

„Tänane õhtu paneb aluse ühele protsessile, mille eesmärk on koguda lugusid selle kohta, milline võiks Eesti tulevikus olla. Võtame ajahorisondiks 25 aastat. Mõtleme, et milline võiks olla meie Eesti neile lastele, kes siis sünnivad. Milline on see unistuste Eesti, milles ihkame ise elada. Kõik meie mõtted ja unistused, mille täna välja ütleme, on need killud, millest tuleviku mosaiik kokku pannakse,“ selgitas Eesti tulevikuloo sisujuht Ruti Einpalu.

Arutelu sissejuhatuses rõhutati, et tulevikulugu kui grupiarutelu põhineb eelkõige koostööl ja teineteise mõistmisel ning ühine lugu saab sündida ühiselt mõtiskledes. „Tulevikku personaalpileteid osta ei saa. Mõnikord ei saa ka valida neid inimesi, kellega koos sinna minna, sellepärast arutame tuleviku üle koos,“ lisas Einpalu, „kõige olulisem polegi see lugu kui lõpptulemus, olulisem on, et ringis koos üksteist kuulatakse ja selles ringis toimuks mõistmine.“

Pärast sissejuhatust jagati kõik huvilised gruppidesse ja suunati koos arutelujuhtidega Orualale, kus ootasid toolide ringid, mille igaks keskpaigaks oli leegitsev puupakk. Loojuva päikese tekitatud pikkade varjude all algas mõtisklus, millest võttis osa nii keemikuid kui kogukonnaaktiviste, insenere, avalikkuses tuntud ja vähem tuntud inimesi ning palju teisi – kõiki ühendamas soov unistada Eestist aastal 2040.

Gruppe, mida sai kokku12, juhtisid väljaõppinud professionaalid, arutelujuhid, kes teavad, kuidas viia mõnusat arutelu läbi nii, et kõik sõna saaksid. Kuna kahetunnise arutelu sisse poleks mahtunud nii kriitika kui ka unistused, siis üks arutelu reegel oli keskenduda eeskätt unistustele ja kõigele positiivsele, mis inimestele Eestile mõeldes meenub.

Esile kerkis mitmeid ja inimeste arvust tingituna väga erinevaid teemasid. Räägiti vaikusest, Eesti lõhnadest, loodusest ja paljust muust. Näiteks ühes grupis küsiti, kas keegi on tundnud õitseva sireli lõhna mistahes teises riigis peale Eesti. Märkimist väärivad ka ühise arutelu käigus tekkinud metafoorid nagu “eestimaalane – modernne metslane” ja “Eesti kui modernne vanaema õunapuu otsas.”

Arvamusfestivali raames on selleks korraks Eesti tulevikulugude kogumine lõppenud. Korraldajad kutsuvad aga kõiki üles Muinastulede ööl ja novembris toimuval kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustaval ühisnädalal koos Eestist unistama. Arutelu võib läbi viia ka ükskõik kus ja millal, näiteks koolis, tööl, pereringis või sõprusringkonnas. Kui sobiv aeg ja koht on leitud, siis edasine protsess toimub arutelujuhi eestvedamisel Arvamusfestivali tiimi koostatud juhendi põhjal.

Aitäh kõigile, kes Paides unistamas käisid!

Meie hulgas liigub ringi mitmeid inimesi, keda saab nimetada Arvamusfestivali fänniks. Lausa niivõrd suureks, et mõistlik on kasutada sõna “tulihingeline”. Iga festivalil osaleja on loomulikult omaette isiksus, aga siiski saab tõsiste festivalifännide kohta teha mõningasi üldistusi. Milline siis ikkagi on üks tõsine sõnarokkar?

Tõsine Arvamusfestivali fänn on valmistunud. Valmistunud igaks ilmaks ja igaks olukorras. Seetõttu on fännil kaasas nii kummikud, vihmakeep ja vihmavari, aga ka ujumisriided, plätud ja kübar. Õige Arvamusfestivali fänn ei lase end ilmast ega olukorrast segada, sadagu või pussnuge või lõõsaku kõrbekuumus. Igaks juhuks on kergemat sorti talveriided samuti kaasas. Ning muidugi seljakott. Kuhu siis ikka kõik vajalik kraam ära mahutada?

Arvamusfestivali fänn rokib festivali sümboolikat. Tal on kindlasti festivali särk, kõrvarõngad või kikilips ning ta tunneb end seejuures rõõmsalt, ootusärevalt ja rahvuslikult. Kui aga fänn Arvamusfestivali sümboolikat ei kanna, on ta väga mugavalt riides. Jalas on tal kindlasti tossud. Kuidas siis muidu kaks päeva aruteludel osaledes ja Vallimäel üles-alla kõndides ellu peaks jääma?

Lisaks meie kliima iseärasusteks valmistumisele on Arvamusfestivali fänn valmistunud ka aruteludel osalemiseks. Ta teab täpselt, millistel aruteludel ta osaleda tahab ning mingit ringiekslemist fänni poolt ei ole: fännil on ala ning ajakava lihtsalt väga hästi peas. Ja fänn tõepoolest osaleb aruteludel. Ta räägib kaasa, ta vaidleb, aga kui fänn on tagasihoidlikum, siis ta siiski mõtleb kaasa ja arutleb enda sees. Mingit lihtsat vegeteerimist fänn ei fänna!

Festivalile on oodatud kõik pereliikmed

Arvamusfestivali fänn suure tõenäosusega ei ole festivalil esimest korda. Kes teab, ehk on fänn käinud isegi Rootsi või Taani arvamusfestivalidel? Kohe kindlasti ei ole Arvamusfestivali fänn tulnud festivalile üksinda. Kaasas on perekond, kaasas on sõbrad ja kaasas on tähtsaim pereliige ehk koer (või äkki ka mõni muu lemmik?) Kes siis ikka oma kalli koera üksinda koju jätaks, kui Arvamusfestivalil on avatud koerte parkla? Kindlasti mitte Arvamusfestivali fänn, kelle jaoks festival on tõepoolest koguperesündmus, olgu pereliige noor, vana või suuremat sorti karvkattega. Festival ühendab meid kõiki!