Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Blogi

Mitmekesised osalusformaadid vallutasid Paide

Arvamusfestivali esimesel päeval kasutasid 4200 inimest sõnarokkimiseks erinevaid aruteluformaate, lisaks paneeldiskussioonile oli väitlusi, simulatsioone, õpitube, maailmakohvik ja osalusteater. Õhtu lõpetas ühine unistamine, millises Eestis tahame elada.

„Soov unistada sumedal augustiõhtul sellest, millises Eestis me elada tahame, tõi kokku sadakond inimest. Esimesest festivalipäevast oli kaasa võetud hulk mõtteid, mida teisi ära kuulates rõõmuga jagati. Arutelult lahkuti positiivsete tunnetega, mis loodetavasti võetakse ka tänasesse päeva kaasa,“ ütles Eesti tulevikulugude eestvedaja Marten Lauri.

Üheskoos unistada saab ka täna – terve päeva jooksul on kõik huvilised oodatud Mäealale, et seal Eesti tuleviku kohta mõtteid vahetada. “Eesti tulevikulugude kogumine on vajalik selleks, et teada saada, kuhu Eesti rahvas tahab tulevikus jõuda ja millises Eestis nad soovivad elada,” lisas Lauri. Ta loodab, et tulevikulugude kirjapanemisega jätkatakse ka pärast festivali lõppu.
Mitmekesise teemavaliku seast sobiva leidis festivali avapäevalt vast igaüks – juttu tuli isejuhtivast tehnoloogiast kuni alkoholikultuuri ja Eesti kaitsepoliitikani välja.

„Kõige rohkem oli kaasamisatmosfääri Õpiorus, kus eile olid fookuses kooliväärtuste ja õpetamiskunstide teemad. Pea iga arutelu kaasas sada inimest ja toimusid grupiarutelud, rollimängud, hääletamised,” sõnas festivali teemaalade juht Maiu Uus. „Väärtuste ala uue tulijana on olnud väga põnev, soovitame täna kindlasti sinna minna!”

AF_pressiteade 2

Arvamusfestivali teise päeva avavad lisaks joogale ja meelerahu tagavatele vaikuseminutitele mitu päevajajalist arutelu. Kell 10 arutlevad Eesti europarlamendi liikmed festivaliklubis Venemaa tuleviku üle. Kell 10.30 arutatakse koos külalistega Valgevenest, Ukrainast, Moldovast ja Gruusiast selle üle, kas tulevik on noorte päralt. Samal ajal ühendatakse Uut moodi õppimise alal mõisted nagu õppimine ja pehmo.

„Inimesed telekast ja inimesed tänavalt ja sinu oma sõbrad tulevad kokku ning räägivad teemadest, mis neile vähemal või suuremal määral korda lähevad,” kirjeldas Arvamusfestivali meeleolu festivali vabatahtlik Martin Meitern. „Ja täitsa niimoodi inimese moodi räägivad! Kedagi ei sõimata pedeks ega tolerastiks ega mahamüüjaks, miks peakski?! Tule ja ütle, mis sa arvad haridusest, noortest, majandusest, toidust, idufirmadest, arengukoostööst või millest iganes. Tule kuula, mis teised arvavad.”

“Nädalavahetust tasub alustada Arvamusfestivalilt ja kohale tasub tulla kogu perega, sest tegemist jagub kõigile,” lisas Uus. „Lastele on oma ala ja -hoid, vanavanematele on mõeldud neid puudutavad teemad, festivali alalt leiab kohvikuid, mänge, muusikat, kino – ühesõnaga terve Paide linn on avastamiseks avatud.”

Festivali viimane arutelu algab Orualal kell 19.30, kui kogunevad parlamendierakondade juhid. Arvamusfestival toimub kolmandat korda 14.-15. augustil Eestimaa südames Paides. Festivali eesmärk on luua kogu ühiskonda kaasav ning poliitiliste ambitsioonideta kohtumispaik, kuhu on oodatud kõik need, kellele Eestis ja mujal maailmas toimuv korda läheb.

Kogu Arvamusfestivali kava leiab siit: www.arvamusfestival.ee/kava/20150814/.

Mis päästab Eesti liikluse?

Toimiva riigi teemaala arutelul „JOKK jätta! Piirkiirus 80km/h“ arutleti selle üle, mis päästab Eesti liikluse. Kas selleks on piirkiiruse alandamine, liikluskeskkonna arendamine või vajab muutust hoopiski meie liikluskultuur ning mõtteviis.

Viimase viie aasta jooksul pole olukord Eesti liikluses muutunud. Liiklussurmasid on endiselt rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lisaks statistikale ei räägi olukorra paranemisele kaasa ka meie igapäevane liikluspilt, mis on täis rikkumisi ning õnnetusi. Halvimal juhul lõppevad need järjekordse surmaga nagu eelmise nädala ränk õnnetus noortega.

Maanteeametis liiklusohutuse uue strateegia eest vastutav Alo Kirsimäe leiab, et meie liiklusohutus vajab kiiresti restarti ning üheks võimaluseks on hakata alandama lubatud piirkiirust. „Kas keegi on mõelnud sellele, kas Haanja kuppelmaastikul ning sirgel Tallinn-Pärnu maanteel peaks olema lubatud sama kiirelt sõita?,“ tõstatas Kirsimäe avaküsimuse. Tema soovitus on teedel, kus tee seisukord ei luba kiiresti sõita, alandada piirkiirust vastavalt vajadusele. Samuti pani ta kõigile südamele, et ohutus algab meist kõigist endast. Kui me ise ei hooli sellest, kuidas mõjutab meie endi käitumine liiklust, siis pole mõtet ka ohutumast tulevikust rääkida.

Eesti liikluse üle arutlesid Mari Jüssi, Alo Kirsimäe, Sirli Tallo, Indrek Koemets, Toomas Kivimägi, Indrek Sirk ning Sven Pertens.

Eesti liikluse üle arutlesid Mari Jüssi, Alo Kirsimäe, Sirli Tallo, Indrek Koemets, Toomas Kivimägi, Indrek Sirk ning Sven Pertens.

Ehitusfirma Lemminkäinen AS juht Sven Pertens see-eest leiab, et piirkiiruse alandamisest ei ole kasu, kuna kui praegu sõidetakse 90km/h alas vabalt 130km/h ilma kartmata, et miskit juhtuks, siis kiirust alandades sõidaks nad ehk vaid 120km/h, mis oleks siiski surmav. Teatavasti on piirkiirus 80km/h just see, mis kokkupõrkel päästab inimese surmavatest vigastustest. Teeehitajana tegi ta loomulikult ettepaneku arendada välja parem teedevõrk ning seda põhi- kui kõrvalmaanteedel. Samuti toob ta välja, et asi on rohkem liikluskultuuris kui piirkiiruses.

Vandeadvokaat Indrek Sirk arvas, et abi võib olla trahvidest, kuid seda ainult teatud sihtgrupi hulgas. Tema sõnul mõjub trahv vaid neile, kes on seadusekuulekad. Kes on paadunud pedaalitallijad, need trahvidest ei hooli. Samas nõustus ta arvamusega, et see on tõesti meie liiklemise kultuur, mis muutust vajab.

Indrek Koemets Politsei- ja Piirivalveametist leiab, et Eestist ei saa kunagi politseiriiki ehk suurendada järelevalvet niiviisi, et politseid oleks märgata igal nurgal. „Sellele seab ette piirangu meie eelarve,“ selgitab Koemets. Tema sõnul on politsei siiski liikluses olemas nii palju kui võimalik, abiks on ka kiiruskaamerad.

Liikluskasvataja Sirli Tallo leidis, et liiklusohutuse parendamiseks peab rohkem tegelema liikluskasvatusega, mis algab juba maast madalast. „Vanemad ning nende käitumine liikluses on lastele paratamatult eeskujuks,“ selgitab Tallo. Ta on veendunud, et peredest, kus liiklusohutusele pööratakse tähelepanu, tuleb ka vähem liiklushuligaane. Mari Jüssi, tuntud liikluskasvataja, vaidleb siinkohal vastu. „Meie pere lapsed sõidavad ainult jalgrattaga ning ohutust oleme õpetanud pidevalt, kuid siiski räägib laps, et kui ta kord 18-aastaseks saab, siis ostab auto, mis on väga-väga kiire,“ selgitas Jüssi. Samas on ta veendunud, et laste harimisega ohutuse valdkonnas tuleb rohkem tegeleda ning süstemaatiliselt. Samuti ta nõustub, et piirkiirusi tuleb alandada, kuid seda mitte ainult maanteedel, vaid ka linnaliikluses.

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi leidis seevastu, et ohutus liikluses kohe kindlasti ei tähenda ainult piiranguid ning tegi ettepaneku, et Eesti riik võiks võtta laenu või kehtestada teemaksu selleks, et ehitada põhimagistraalid mitmerajalisteks. Tema sõnul ei peaks me siis liiklejatele piiranguid seadma, inimesed saaksid kiiremini ning turvalisemalt koju ning lõppkokkuvõttes oleksid kõik rahul.

Arutelul osalejad olid panelistidega nii nõus kui ka vaidlesid vastu. Osalejad leidsid, et piirkiiruse alandamisest ei ole kindlasti kasu ning piirkiiruse alandamine oleks seetõttu mõttetu ettevõtmine. Samuti tekitas see palju emotsioone, kuna leiti, et riik tahab ainult liikumismugavust piirata.

Nõustuti sellega, et viga on meie liikluskultuuris. „Siin riigis ei aita 80km/h mitte midagi, siin läheb kaks kolm inimpõlvkonda, et liiklus korda saada,“ leidis osaleja, kes on 47-aastat olnud kutseline juht ning sõitnud läbi pool maailma. Tema sõnul on asi Eesti liiklejas. Osalejad heitsid ka ette, et politsei kohalolu pole märgata ning seda just linnaliikluses ning maakohtades. Kontrollitakse vaid piirkiirust ning joovet, ülejäänud rikkumistele ei pöörata tähelepanu.

Osalejatelt tuli ka idee, et äkki tuleks hakata autonumbreid ning autosid personaliseerima. „Need, kes on pidevad liiklusrikkujad, neid tunneksime siis kohe liikluses ära ning neid saaks ka pidevalt jälgida,“ leidis arutleja. Ettepanek tuli ohjeldada ka neid, kes üldse juhiluba saada ei tohiks. Leiti, et juhilube antakse hetkel liiga kergekäeliselt välja. Samuti leiti, et ehk tuleks karistusi liiklusrikkumiste eest karmistada. Näiteks toodi Inglismaa, kus kehtib nulltolerants ning purjus peaga vahele jäädes on karistuseks 6 kuud vanglas, lisaks töökoha kaotus ning avalik häbi. Trahvis ilmselgelt Eesti liiklejale ei piisa. Moderaator Märt Treier tegi seepeale väikese katse küsides osalejatelt, kes neist pole kunagi trahvi saanud? Käsi, mis tõusid, oli ääretult vähe. Sirli Tallo tõi seepeale välja võimalus, kus karistuse asemel tuleks anda präänikut? Näiteks neile, kes pole teatud aja jooksul trahvi saanud, need saaksid hoopis preemiat.

Kuigi arutelul vaieldi nii piirkiiruste alandamise, liikluskasvatuse, trahvide, taristu ning keskkonna üle, siis üheselt jäi kostuma sõna liikluskultuur. Just muutus meie liikluskultuuris tundub olevat see, millega nõustuvad nii otsustajad kui kodanikud. Moderaator Märt Treier viskas seepeale nalja, et kui probleem on kultuuris ehk tuleks liiklusohutus Maanteeametilt Kultuuriministeeriumule üle? Ehk tõesti.

Kuidas paistab kohvikute ala välja 15 meetri kõrguselt? Meie teame!

Fotograaf Mehirt Ennus jäädvustas Vallitornist, pressikeskusest, pisikese videoklipi, kuidas Festivaliklubi esine kubiseb osalistest kui sipelgapesa. Just sellise pilguga piiluvad ajakirjanikud teid kümnekonna meetri kõrguselt.

Festivalitiim soovib meeleolukat esimese päeva lõppu ja sisukat teist festivalipäeva Paides!

Kanep – päästja või laastaja?

Rohelise Eesti teemaala esimene arutelu “Narkopoliitika reform ja kas kanepi reguleerimine päästab või laastab Eesti?” käsitles nii ravikanepi kui rekreatiivse kanepi kasutamise võimalusi ja vajalikkust, aga ka siinse narkopoliitika õigusloome puudujääke.

11906735_873316942703700_3444809845809946848_o

Panelistid Mart Kalvet, Siim Siimut, Züleyxa Izmailova ja Marko Kaasik

Diskussioon kanepi legaliseerimise üle on maailmas ja vähemal määral ka Eestis kirgi küttev teema. On nii tulihingelisi pooldajaid kui vastaseid, kuid üks on selge: lähtuma peab faktidest. Ja seda tänasel arutelul ka tehti.

Narkopoliitika arutelul kõnelesid MTÜ Ravikanep esindaja Mart Kalvet, kannabinoide uuriv molekulaarbioloog Siim Siimut ning Marko Kaasik ja Züleyxa Izmailova erakonnast Eestimaa Rohelised, mis on Eestis ainuke kanepi legaliseerimist pooldav erakond. Arutelu juhtis Madis Masing MTÜ Eesti Kanepiliidust ning sõna said ka paljud huvilised, aga ka legaliseerimise vastased. Kanepi legaliseerimise teema on aktuaalne ning pakub inimestele pinget, kuid ühest lahendust leida on koostööta võimatu.

Miks ikkagi tarvitavad inimesed kanepit? “See on tavaline taim,” ütles Züleyxa Izmailova. “Tarvitamine peaks olema igaühe vabadus.” Kas aga kanepi legaliseerimise puhul tekkiv suurem kättesaadavus meid allamäge ei vii? Panelistide sõnul see nii ei ole. “Elupõlistest kanepitarvijatest on üheksal protsendil sõltuvust. Oht ei ole nii suur, nagu võib jääda mulje kanepivastasest propagandast,” ütles Mart Kalvet. Kanepist üledoosi saada ei ole praktiliselt võimalik. Probleem seisneb aga selles, et kanepi keelustamine ainult võimendab tarvitamisega kaasnevaid muid ohtusid. Mustal turul puudub kontroll nii kvaliteedi kui tarvitajate ea üle, mistõttu oleks panelistide sõnul tarvis kanepiturgu reguleerida. Praegune narkopoliitika ei toimi.

Diskussioonis oli olulisel kohal ravikanepi temaatika. Molekulaarbioloog Siim Siimuti sõnul oleks paarisaja kuni paarituhande haige jaoks parim valik kannabinoidravi, mida kasutatakse eelkõige sümptomite leevendamise ning elukvaliteedi parandamiseks. Kuigi Eestis saab seaduse kohaselt kanepit ravi otstarbeks välja kirjutada juba kümme aastat, pole seda siiamaani ükski arst veel teinud, kas keerulise bürokraatia või hoopis kaasnevate eelarvamuste tõttu. “Seadus, mis kümne aasta jooksul pole kedagi aidanud, on halb seadus,” ütles Kalvet. Seaduste alusel ei ole võimalik ka kanepiga piisaval määral teaduskatseid teha.

Panelistidest kõik pooldasid kanepi tarvitamise riiklikku reguleerimist. Marko Kaasiku sõnul ei saa olla jätkusuutlik olukord, kus avaliku arvamuse ehk kanepi legaliseerimise pooldajate ja valitsuse poliitika vahel on nii suured käärid. Izmailova soov on aga näha maailma, kus kõik soovijad, aga eelkõige just ravi eesmärgil tarvitajad, saaksid kanepit soetada legaalsetest kanalitest. Lisaks soovib ta, et lõppeks narkokartellide toetamine. “Keegi ei tohi öelda, mida mina tohin või ei tohi enda kehaga teha,” lisas Siimut. Kalvet aga arvas, et Eestis tuleks kõigepealt lõpetada väikekasvatajate karistamine ning alles seejärel luua riiklik kanepiturg. “Kanepi lauskeelustamine ainult võimaldab karistamist ja tarvitajate kimbutamist,” ütles Kalvet.

Arutelul leidus aga ka osalejaid, kellele kanepi legaliseerimine meeltmööda ei olnud. Põhjuseks toodi nii tõsiasi, et kanepi tarvitamine võib olla hüppelauaks kangemate narkootikumide tarvitamisele kui ka fakt, et inimestel pole vaja lisaks alkoholile ja tubakale veel üht legaalset narkootikumi. Panelistide sõnul on aga otsustavaks enamuse hääl: loomulikult ei saa kõiki kanepi positiivsetes omadustes veenda, kuid kuna paljud legaliseerimist siiski pooldavad, on vajalik diskussioon mõlemas suunas. Kanep ju ei kao kuskile – kui seda ei legaliseerita, tarvitatakse seda siiski endistviisi edasi. Legaliseerimisel aga kaoksid mitmed ohud ning müügil oleks puhas ja kontrollitud kanep.

Viimaseks arutleti selle üle, mida teha, et kanepi legaliseerimine ei laastaks meie inimesi ja meie maad. Kalveti sõnul on olulisim leida ühisosa legaliseerimise vastaste ja pooldajate vahel. “Me tahame sama asja: tervemat, vähem ohtlikku uimastiturgu,” ütles Kalvet. “Millal see aga saabub, ei julge ma prognoosida.” Ka Izmailova meelest on oluline diskussioon ning suhtlus. Siimuti sõnul tuleb uimastiprobleemile läheneda teaduspõhiselt ning vaadata faktidele näkku: kanep saab tõepoolest aidata terviseprobleeme leevendada. Viimaseks rõhutas aga Kaasik, et kanepit tuleb käsitleda kui väetaime, mis pakub meile võimaluse näha maailma sügavamaid külgi, mille läbi oma elu paremaks muuta. “Kanep on hingeliselt päästva mõjuga,” ütles Kaasik. “See peaks olema legaliseerimise suuna tuum.”

Arutelu lõpus tuletati osalistele meelde, et arutelu eesmärk ei olnud kutsuda üles tarvitama kanepit ning seeläbi seadust rikkuma. Eesmärk oli diskussioon, mõtete koondamine ning ühiste ideede leidmine, mille läbi saaks ehk riigi narkopoliitikas järgmisi samme ette võtta. Seniks aga soovivad Ravikanep, Kanepiliit ja Rohelised oma vaateid laiematesse massidesse viia.

 

Foto autor: Sven Paulus

 

Festivali fotogalerii täieneb pidevalt

Arvamusfestivali kommunikatsioonitiimis töötab vabatahtlikuna kuus usinat fotograafi, kes püüavad Vallimäelt kaamerasse kauneid hetki, tuliseid arutelusid ja lõbusaid kohtumisi. Fotograafidel on võimalus pildistada kogu ala ka ülalt, pressikeskusest ja see privileeg on peale nende veel vaid ajakirjanikel ja festivali korraldusmeeskonnal. Seega, kiigake meie värvikat galeriid Flickr’ist, et saada festivalist sõna otseses mõttes ka ülevaatlik ja haruldasem pilt.

Rohkemate piltide vaatamiseks kliki siia.

Tehisintellekt ühiskonna osana – palju küsimusi, vähe vastuseid

Foto: Tauno Tõhk

Foto: Tauno Tõhk

Meie elu on täis erinevat tehnoloogiat, mis muutub iga päevaga aina nutikamaks. Autosid, millega sõidame, valmistavad peamiselt robotid. Sõda peetakse intelligentsete droonidega, mis liiguvad ja tulistavad iseseisvalt.

See kõik tõstatab palju eetilisi ja moraalseid küsimusi. Kuidas peaksime kohtlema endaga võrdset tehislikku olendit? Mis hetkest ei ole elektroonikat täis tuubitud inimene enam inimene? Kes vastutab intelligentsete seadmete tegevuste eest? Just neile küsimustele otsiti vastuseid Arvamusfestivali väärtuste alal “Tehisintellekti moraalne staatus ja võimekate robotite eetilised mõjud” diskussioonis.

Kõik eeskõnelejad loobusid hakatuseks eksperdi staatusest. Diskussioonis sai aina selgemaks, et teema on kõigile nii ettearvamatu, et eksperti, kes teaks, milline on meie moraalne ja eetiline maailm koos intelligentsete arvutitega, on keeruline leida. Ühiselt leiavad kõik, et meedias loodud kuvand pahatahtlikust tehisintellektist on vale ja suuresti sõltub tehisintelligentsuse mõju meie ühiskonnale, kuidas me ennetavalt kogu teemat hallata kavatseme.

Kõlama jääb mõte, et passiivseks jääda on võimatu. Arutletakse ka, kuidas peaks reageerima riik, kui tekivad tehased, kus tooteid valmistavad algusest lõpuni robotid ning külade viisi inimesi jääb tööta? Nii osalejad kui ka panelistid jõudsid arvamusele, et riigi ning poliitikakujundajate ennetav reaktsioon on möödapääsmatu, kuna intelligentsete masinate teke puudutab nii regionaal-, maksu- kui ka hariduspoliitikat.

Näiteks täna teevad paljud lapsed kodus kodutöid just kasvatuslikul eesmärgil, et nad õpiksid vastutama ja tööd tegema. Kui aga robotid kõik inimeste eest ära teevad, siis peab see sisend tulema kusagilt mujalt.

Arutleti ka, milline on suhe inimese ja intelligentse masina vahel. Kuidas inimene peaks kohtlema näiteks nutitelefoni, mis on sama intelligentne kui tema? Võrdluseks toodi loomad. Kui sa kukutad nutitelefoni maha ja see puruneb, tähendab see halvimal juhul andmekadu ja uue seadme ostu. Kui sa viskad koera kaevu, on see looma vastane kuritegu. Kui sa teed sama teise inimesega, on asi hoopis hull. Kuidas paiknevad need olukorrad ümber siis, kui nutitelefon on su parim sõber, ja keegi sellest autoga üle sõidab?

Teine masina ja inimese segunemise vorm on nn küborgid. Inimesed, kelle keha on täiustatud erinevate tehnoloogiliste vidinatega. Kust jookseb piir inimese ja tehisintellekti vahel? Kui inimesel on jalaprotees ja südamestimulaator, on see normaalne. Kui ta elaks täielikult tehislikus kehas, küll liiguks, kõneleks ja käituks nagu inimene, on ta siis inimene, või tehisinimene? Kuidas temasse suhtuda?

Kõlama jääb palju küsimusi, millele vastutata oskame siis, kui selgub, milliseks tehisintelligentne maailm kujuneb. Ei tasu unustada ka inimest ennast. Inimeste ja ühiskonna avatus ning kiire kohanemisvõime on siin ääretult olulised.

Festivali lapsed

Paides on täna mitmesuguseid festivalilisi – rahulikult paaris jalutavaid vanavanemaid, arutelul virgalt kätt tõstvaid ja sõna võtvaid aktiviste,  unistavalt puu all teineteisele otsa vaatavaid noori ja on silmapaistvalt palju välkkiireit ringi silkavaid lapsi. Ja neil lastel on lõbus!

Vallitorni suveroheline ümbrus peidab puude varjus lisaks arutelualadele ka mitmekesist lasteala. Olemas on kõik, mida ühe väikese inimese hing ihata võib – batuudid, näomaalingute telk, mänguväljak ja isegi multikakoobas. Puude vahel luusib laste lemmik, poni, kes fännide elavate hüüete saatel lõbusõitu teeb.

Silm haarab korraga nii 30 last, kes igaüks endale meelistegevuse leidnud on. Populaarne on marsruut: kiik-liumägi-liivakast-murul rullimine-kiik-… Üle peade lendavad pallid ja lõbusad kilked, päike ja rõõm on kõige pisemate festivalil osalejate palged roosaks värvinud.

AF_Festivali lapsed

Lastealal hoiab korda vabatahtlik Ülli, kes peab seda tänuväärset ametit juba kolmandat aastat järjest. „Mulle nii meeldib Arvamusfestivali õhkkond, siin on teine hingamine, isegi lastealal on seda väga hästi tunda. Lapsed tõesti naudivad päeva ja tahavad osaleda. Meil on nii palju tegevusi – ristsõnu saab lahendada, kivimaali teha, muusikat mängida ja instrumente tundma õppida ning muidugi lihtsalt lustimisest ja ilusast ilmast rõõmu tunda,“ rääkis Ülli.

Parasjagu käibki vilgas kivide maalimine. Vikerkaarevärviliste sõrmedega lapsed jooksevad naerul nägudega ja juuste lehvides Üllilt järjest uusi kive küsima. „Mul on juba nii palju kivipilte,“ hõikas asjalikult üks särasilmne festivaliline, „sellele on kirjutatud, et Arvamufestivalil on lahe, need siin on südamed ja…ja näed, see on lepatriinu! Tule, värvi ka!“

Joonistamise vahele räägib 10-aastane Eviita, et tema on festivalil juba teist korda ja täna on nad kohal peaaegu terve perega – ema lööb lastehoiu tegemistes kaasa ja vanem õeraas on ka kusagil ringi kõndimas. Järgmisel aastal lubas Eviita kindlasti jälle kohal olla.

„Kõige lahedam on see, et me saame täna täitsa ise kirikukelli lüüa. Maavanem tahtis, et täna lööksid kõik kohalikud kodutütred kirikukella. Mina just lõin, järgmisel tunnil lööb minu sõber Kirsi. See on väga tähtis töö! Ja lahe ka,“ jagas festivali muljeid 9-aastane Laura-Lisanna.

Vallimäelt alla minnes tervitab kõiki värviline mängude allee, mille asfalti katab kümneid meetreid pikk kirju-mirju tänavamaal. Autoriteks on lapsed, kes kriitidel ja kätel kärmelt käia lasevad. „Nii lahe, et siin tänaval ükski auto ei sõida, saab nii palju kriidiga joonistada kui vaja. Ma teen veel sinna taha ka, kus keegi teine pole,“ teatas üks noortest tänavakunstnikest.

Küsides mänguhoos olevalt lastesalgalt, et kellele tänane päev meeldib, tõuseb viimne kui käsi ja läbisegi hõigatakse „Mulle! Mulle!“ Ja küsimusele, et kas tulete järgmine kord jälle, kõlab vastuseks heledahäälne ja otsusekindel „Jaa.“

“Ajaproov” ehk “Kaks punast ja üks pudel”

AF15_ajaproov

Foto: Henry Griin

Kella kuueks on paide Vallimäe jalamile kogunenud kümmekond inimest, kes väikestes rühmades vaikselt juteldes siin-seal seisavad. Taamal valmivalt festivalialalt kostab kopsimist, puurimist, inimeste hõikeid, “üks-kaks, üks-kaks”-heliproove ja suurt askeldamist. Lähedal asuv rühm tütarlapsi teeb endast kõige selle taustal agaralt itsitades selfie‘sid.

“Tere. Mina olen Keili ja ma just loobusin ühest oma eelarvamusest,” läheneb üks naisterahvas mulle ning palub mul täita eelarvamusest loobumise akti, et ka mina mõnest oma eelarvamusest lahti saaksin. Otsustan anda ära kõige müstilisema oma eelarvamuste varamust – mul nimelt oli eelarvamus, et mul ei ole eelarvamusi.

Selle akti kasti libistamisega algab Labürintteatri ühenduse G9 etenduse Ajaproov eel-esietendus ning mind ja kõiki teisi kohaletulnuid asetatakse hoopis teistsugusesse, palju sügavamõttelisemasse maailma. Etendusel, mis kulgeb väikestes gruppides üle terve Vallimäe, saadab mind täna festivali kultuuriprogrammi kuraator Ott Karulin.

“Üks mütsiga naisterahvas, kellel on suur matka mattidega seljakott seljas,” kirjeldab ta algatuseks meie teejuhti. Otiga koos suundumegi avastama, mida kujutab endast üks labürintteatri etendus.  Kuid on see ikka etendus? Keskmiselt hõredamale teatris käijale nagu mina tähendab etendus viisakat õhturiietust, vaheajal väikest konjakit teatri puhvetis ja lõpus püstijalu aplodeerimist. Kuid nüüd leian end järsku lossimüüride vahelt selili maas, hilissuvine tuul nägu paitamas, püüdes rinnale surutud stetoskoobi abil tabada oma enese südame lööke – jah just sedasama kohta, mis eelarvamusest loobumisel tühjaks jäi. Või mõtlemas paaniliselt välja küsimust, mida üks armastaja endalt kõige rohkem küsida võiks?

ajaproov2“Ajaproovi” osalised kuulavad, kas oraakel annab vastuse nende ammupainanud küsimustele. Foto: Henry Griin

Ajapikku ununeb, et tegemist on etendusega. Kui istume Vallimäe murule maha, et sõna otseses mõttes vesta valmis üks jutt, on minus tunne, et veedame sõpradega lihtsalt vahvasti aega ning ajaviiteks mõtleme välja jutu punasest putukast ja tema veidike vähem punasest naabrist, kes õhtul hüva märjukese abil üksteise sõprust otsides hoopis miskit muud leiavad.

Kogu etendus põimub justkui üheks tervikuks, mis aitab sind ära antud eelarvamusest tekkinud tühiku kaitsmisel ja just selle õige ja hea tühimiku täitematerjali leidmisel. Etenduse üks mõte on ka tekitada inimeses uusi mõtteid ja emotsioone. Läbi festivalimelu liikudes tunneb osaleja end just kui kõigest sellest suurest veidi eraldatuna, osalisena millestki väiksemast ja salapärasemast.

AF_ajaproovikollaazHetki “Ajaproovi” esimesest läbimängust. Fotod: Henry Griin

Näitlejatega pärast etendust vesteldes selgub, et tihtipeale inimesed pelgavad end tundmatutesse situatsioonidesse panna ning jätavad seetõttu parem üldse tulemata. Mõnes teises tekib aga nii suur kambavaim, et ärgitab kõiki ühiselt kadunud kaaslast otsima minema. “Ja kusjuures kõik lähevadki, sest grupivaim on nii suur,” naerab üks näitlejatest.

Kuid tegelikult ei ole midagi karta. Etendusel, mille käigus leidsin mina end koos Otiga nii üksildasest välikemmergust kui ka ringist, raputades kõristit, et teada saada oraakli vastust, leiab igaüks endast mõtteid, mille peale argipäeval lihtsalt ei tule. Ja kui nii ka ei lähe, olete te kindlasti ühe unikaalse kogemuse võrra rikkamad.

Laburütintteatri G9 etendused Ajaproov toimuvad Arvamusfestivali vältel vaid kaheksal korral. Etenduse ajad ning piletid on saadaval Piletilevis. Pileti saab soetada ka enne etenduse algust koha pealt.

Loe lisaks: “Labürintteater kutsub „Ajaproovi“ lavastuses festivali kompama” ja tutvu festivali kultuuriprogrammiga lähemalt siit: “Arvamusfestivali kultuuriorienteerumise ABC”

Viis Murphy seadust, mis Arvamusfestivalil kindlasti kehtivad

Kui on keegi, keda sõnarokkarid kardavad, siis see on Murphy oma seadustega. Kuna me temast aga ümber ei saa, otsustasime kirja panna viis seadust, mis Arvamusfestivalil sajaprotsendilise tõenäosusega kehtivad. Siin nad on!

  1. Lähed oma lemmikule arutelule aegsasti kohale, sätid end mugavalt istuma ning otsustad aja veetmiseks festivali kava üle vaadata. Selgub, et… sinu teine lemmikarutelu on täpselt samal ajal! See ei saa olla aus! Ega vahepeal ajamasinat leiutatud pole?
  2. Festivaliks on erakordsel kombel lubatud ilusat päikesepaistelist ilma. Hurraa! Lõpuks saab kummikud ja vihmavarju minema visata! Kuni… esimese arutelu ajal hakkab vihma sadama. Mis lõppeb, ilmselgelt, pärast festivali viimase arutelu lõppu.
  3. Osaled rõõmsalt arutelul, kõik on kõige paremas korras, kuni äkitselt ründab sind… köhahoog. Ja. See. Ei. Lõppe! Pead kaasosaliste huvides arutelualalt lahkuma. Muidugi just siis, kui arutelu on tuurid üles võtnud, osalised on äksi täis ja jutt muutub sensatsiooniliseks.
  4. Suuremat sorti ürituse puhul on järjekorrad vältimatud. Küll söögikohtades, kergendamiskohtades… Ei tea küll ainult, miks sinu oma kõige aeglasemalt liigub (nagu ikka)? Sa ju ei ole oma jadas ometigi ainuke, kes aruteludele tahab jõuda?
  5. Lõpuks ometi on käes need kaks toredat päeva, mil saab nautida sõnarokki ja vabadust! Suurepärane, et maisest elust ja asjadest viivuks lahti saab. Kuni… kohtad kõiki oma töökaaslasi. Ja ülemust. Lobisejatest sõbrannasid. Kaugeid sugulasi. Naabreid. Ei mingit vabadust! Aramusfestival meeldib kõigile!

SW_PaulFilitchkin

Üle jääb ainult endale kinnitada, et Murphy seadused ei kehti, ja isegi kui kehtivad, siis festivalimelu need ju ometigi ei sega. Ilusat Arvamusfestivali!

Arhitekt Katrin Koov: “Arutelude käigus sünnivad uued ideed”

AF_Katrin KoovArvamusfestival laieneb tänavu Vallimäelt alla Paide keskväljaku ümber ning selleks, et kogu ala näeks välja ühtne ja ilus, on suure panuse andnud arhitektuuriajakirja MAJA toimetaja ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) õppejõud Katrin Koov koos EKA tudengitega.

“Praegu on mul elus selline periood, kus ma teen hästi mitut asja korraga,” ütleb Katrin, kes lööb tänavu aktiivselt kaasa Arvamusfestivali vabatahtlikuna. “Kui varem tegelesin põhiliselt projekteerimisega ja selle kõrvalt vähemal määral õpetamise ja kirjutamisega, siis nüüd on need kõrvaltegevused muutunud põhitööks. Aga see kõik on ikka seesama arhitektuur, lihtsalt praegu on esiplaanil eriala sünteesiv aspekt.”

Töid ja tegemisi Katrinil tõesti jagub: ta on õppejõud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas, arhitektuuriajakirja MAJA peatoimetaja, õpetab lapsi Arhitektuurikoolis ja lõpuks ka projekteerib. “Projekteerimisest ei saa päris kõrvale astuda, sest sellega on nagu keeleoskusega – lähed rooste, kui ei praktiseeri” sõnab Katrin, kel tekkis sügavam side Arvamusfestivaliga eelmisel aastal, kui festivali eestvedaja Kristi Liiva pöördus sügisel EKA arhitektuuriteaduskonna poole mõttega, et festivalil kasutatavad varjualused ja ala tervikuna võiksid edasi kanda mõnusamat emotsiooni.

Mõte kaasata Arvamusfestivali ala ruumilisse planeerimisse Katrin ja tudengid ei tulnud Liival päris tühjalt kohalt. Kes mullu festivalil käisid, mäletavad ehk õhuliste purjedega Linnaruumi ala, mis paistis teiste alade seas kaugele silma. Ala korraldasid Arhitektide Liit koostöös EKAga ja see andis festivalimeeskonnale impulsi kutsuda arhitektid festivali planeerimispaati. Ikka selleks, et festivalikogemust kõigile osalejatele tulevikus veelgi meeldivamaks muuta.

Et Katrin õpetab EKAs maastikuarhitektuuri, tegigi Liiva talle ettepaneku koos teise kursuse tudengitega mõtiskleda selle üle, kuidas Vallimäge veelgi mõnusamaks festivalipaigaks muuta. Samal ajal juhendasid Martin Melioranski ja Paco Ulman EKAs neljanda kursuse tudengeid, kes hakkasid kavandama aruteluala paviljone.

“Kuna mulle endale Arvamusfestivali idee väga meeldib, olen ma valmis sellega ka oma vabast ajast tegelema,” sõnab Katrin, kelle eesmärk oli leida ruumilisi ideid, millest võidaksid nii Paide linn kui ka festivalil osalejad.

Mitmete tudengite tööst tuli välja, et Paide linnaruumi tuleks festivali ajal rohkem kaasata, et paraneks linna identiteet ja festivali ajal oleks liikumist ja tegevust ka mujal kui ainult Vallimäel. Tänavu laienebki festival keskväljakule kui ka Tallinna tänavale, juurde on tulnud noorteala, raamatuaed ja tantsulava, koostöös Ott Karuliniga tekkis idee kujundada peatänavast mängude allee.

“Arvamusfestival on avatud üritus, suurema ala kaasamine paneb terve linna festivali rütmis elama,” arvab Katrin. “Päris lõpliku festivaliala kujunduse annavad muidugi kõik osalejad ühisloominguna. Meie oleme andnud põhiidee, kuidas asi üldiselt võiks välja näha, edasine on avatud ja vabalt arenev protsess. Selline suunava iseloomuga kujundamine on hästi lahe ja teistmoodi kui arhitekti igapäevatöö, kus pead iga viimse detailini ära määrama, kuidas ja mida täpselt ehitada.”

Olulisemad kohad, millega Katrini tiim on tegelenud, on kohvikuala ja Oruala Vallimäel ning keskväljak ja peatänav. Võimalikult palju ülesandeid andis Katrin oma tudengitele, ikka selleks, et nad saaksid häid kogemusi ja praktikat. Iseennast peab ta selles protsessis pigem sünteesijaks, kelle ülesanne on vaadata, milliseid mõtteid oleks mõistlik edasi arendada.

Arhitektuuritudengitest on vabatahtlikena kaasatud Ivo Heinrich Arro, Ulla Katariina Alla ja Anna Liisa Saavaste. EKA IV kursuse kavandatud paviljone tänavu veel festivalil näha ei saa, kuid järgmisel aastal on need loodetavasti kenasti olemas.

Festival kui demokraatia mudel

“Kui inimesel on vähegi huvi ja tahtmist ühiskondlikel teemadel kaasa mõelda ja sõna sekka öelda, on Arvamusfestival selleks suurepärane formaat,” ütleb Katrin. Tema sõnul on Arvamusfestival kui demokraatliku ja avatud riigi mudel, kus inimestel on võimalus vabas õhkkonnas mõtteid vahetada. Katrini meelest ei pea kellelgi olema kohustust oma arvamust avaldada, piisab ka lihtsalt kuulamisest ja kaasamõtlemisest. “Kui aga inimesel on oma selge ja teistest erinev arvamus, siis on see ju huvitav ja võiks ikkagi välja öelda,” ütleb Katrin, “arutelude käigus sünnivad tihtipeale uued ideed.”

Arvamusfestivali selleaastastest teemadest on talle silma jäänud hariduse, keskkonna ja ühiskonna teemad. Huvipakkuvad on loomulikult ka arhitektuuri ja linnaruumi küsimused. “Aga just teiste valdkondade arutelud tunduvad sageli värskemad ja põnevamad. Võimalus saada uusi impulsse väljastpoolt oma eriala on väärtuslik ja arendav. Kindlasti huvitab mind see, kuidas lähevad käima keskväljaku ja Tallinna tänava tegevusalad,” sõnas Katrin festivaliootuses.

Foto: Müürileht

Festival kerkib: kilomeetreid juhtmeid ja papist kärg-katus

_IMG3956Festivali kommunikatsioonitiimi mitteametliku žürii nimel on meil heameel teatada, et tänavuse alakujunduse esikoha pälvivad Eesti Kunstiakadeemia tudengid püüdluse, õnnestumise (vähemalt poolenisti) ja silmapaistvuse eest kärg-katuse ehitamisel!

Festivali ehitamine on kolmandat aastat korraldajatele ilmselt juba tuttav, seda ka ERRi meeskonnale, kes sadade meetrite kaupa kaableid veavad ja lustakalt heliproovi teevad (“Romantika-alal ootavad teid Margus Saar ja Grete Lõbu!” igava üks-kaks-kolm asemel). Küll aga käib mõningane pusimine neil, kes Paide Vallimäele esimest korda aruteluala rajavad. EKA tudengid on asja ette võtnud eriti suurelt: puude vahele kerkib moodul mooduli haaval kärjestiku sarnane katus.

“Nimi? Oeh, selleni jõuame siis, kui ta valmis on,” sõnas moodul-katuse idee autor, EKA tudeng Märten Peterson, käed puusas seistes ja mitme ruutmeetri suurust kollakat kaarjat kärjestikku pilguga hinnates. Justkui vaadates aastast istutatud puud ja selle kasvu silmaga mõõtes.

Eemal maas ja paari meetri kõrgusel puude vahel on veel suurem enamus 300st kuusnurksest kärjekesest, millest peaks lõpuks valmima kolm pilvekest Linnaruumi alale – kolm mesikärje sarnast katust turvaliseks aruteluruumiks.

“See oli päris huvitav väljakutse proovida ehitada papist midagi kandvat,” rääkis Peterson. “Jah, ja lisaks muidugi see, et see on kõik taaskasutus,” lisab eemalt Petersoni kursusekaaslane redelit uue kolmese kärjetüki kinnitamiseks paika sättides.

AF15_EKA_kärgkatus

Nagu mainitud, on kõik kuusnurksed moodulid tehtud papist, kaetud ühelt poolt läbikumava pehme kiletaolise materjaliga (et oleks vihma eest kaitstud ning et heidaks huvitavalt valgust) ja teiselt poolt kollase võrguga. Kusjuures, öösel, kui eripärast katust valgustatakse, tekib kollaste võrkude toel katusest valgustite rodu mulje.

Peterson nendib, et esmalt taolist ideed välja käies ei uskunud selle õnnestumisse ei tema sõbrad-kursakaaslased ega isegi vanavanemad. Materjal saadi pea-aegu täielikult sponsorluse teel (papp-kastid suurematest toidupoodidest ja kiled ehituspoest). “Nüüd, viimasel ajal, on nad ikkagi meelt muutnud,” lasus Peterson mõrkja muigega. Ta tõdeb, et ega seda saagi pahaks panna, sest veel üle-eilseni ei olnud päris kindel, kuidas kogu lahendus lõpuks valmis saab.

Täna võiks aga juba Petersoni perele pisikese muigega teatada, et võsukese idee tõttab visalt, kuid jõudsalt õnnestumise suunas. Muigama võib ajada asjaolu, et kamp on disainilahenduse realiseerimisega maadelnud juba viimased kolm päeva. Kusjuures kavandamisega alustas Peterson koolitöö kõrvalt juba talvel. Nüüd annavad aga puude vahelt rippuvad tamiilid ja üha laiemaks kasvav kärjestik üha enam lootust, et homseid festivalikülalisi tervitab uhke lava.

Homne on EKA-laste jaoks tõeproov, sest kuulu järgi pidavat ka kunstiakadeemia vastne rektor Mart Kalm alal sõna võtma ja ilmselt ka noormeeste (ja ühe abistava naisterahva) kätetööd hindama. “Igatahes Facebookis sain juba rektorilt ühele eeltöö pildile like’i,” lausus Peterson ootusärevusega homse ees. “Pärast moodulite üles saamist ootab ees suur töö – neid tuleb veel pingutada ja viimistleda,” lausus Peterson ja ronis taas, paarteist kaablisidet hammaste vahel, kursavenna kõrvale moodulite alla.

_IMG3951

EKA tudengite töö on ehk kõige erilisem, kuid täna on visalt vaiu maasse tagunud, toole tassinud ja telke üles seadnud mitmed-mitmed organisatsioonid, et olla homseks festivaliks juba varakult valmis. Paidesse sisse sõites tervitab suur helesinine A-täht, Oruala nõlvadele on valminud uued trepid-istumispinnad ja Mäealal kõrgub samuti EKA tudengite disainitud katusealune.

Kindel on ka see, et kogu Vallimägi on lisaks telkidele homsest täidetud ka mõnusate aroomidega, sest kohvikuid ja toitlustusalasid kerkib samuti mitmele nurgale. Paide on festivaliootuse ootuses (aga muidugi ka muul ajal) külalistele avatud!

_IMG3953

_IMG3954

_IMG3962

Paide Keskväljak täitub festivaliajal meluga

AF_keskvaljak_meluArvamusfestival haarab tänavu enda valdusesse ka Paide keskväljaku, kust võib leida mitmeid huvitavaid kohvikuid, erinevat liiki kunsti, lisaks Järvamaa talutoodete turu ning ka telestuudio.

Tänavu on programmi panustamises ohjad haaranud teiste seas Järvamaa noored, kelle eestvedamisel toimub keskväljakule püstitatud laval nii mitmeidki esinemisi. Lisaks sellele on kõigil võimalus jutelda osaluskohvikus ja laenutada tuntud Eesti inimesi Elavas raamatukogus. Laupäeval kell 12 avaneb võimalus jälgida tänavakunstnike tööd ning elada kaasa kogu grafiti valmimise protsessile.

Kohvikuid sigineb Paide keskväljakule aga veelgi. Reedel ja laupäeval on võimalus LEADER kohvikus tutvuda erinevate Järvamaa LEADER organisatsioonide tegevusega. Samuti on võimalik seal maitsta – ning laupäeval toimuval turul osta – Järvamaist talutoodangut.

“Oleme ühendanud taluturu ja Leader kohviku ning need mõlemad võiks kokku võtta märksõnaga toodetud Järvamaal,” sõnas Silva Anspal, MTÜ JÄP (Järva arengu partner) tegevjuht.

Lisaks tekib laupäeval keskväljakule mitmeid kodukohvikuid, millest Arvamusfestivali Järvamaa kordinaatori Maiko Keskküla sõnul on üks huvitavamaid kohvik Meer.

“See on üks Paide sõpruskond, kes toob oma kahekordses Inglise stiilis bussis asuva kohviku samuti keskväljakule,” tõi ta näiteks. Loomulikult ei puudu keskväljakult ka Paide Vanalinna kohvik, mis festivali ajaks muutub BNSi pressikovhikuks. Pressikohvikus toimub mitmeid otseülekandeid nii Postimehe kui ka Kuku raadio vahendusel, samuti tutvutakse laupäeva hommikul ka sellega, mil viisil kajastab meedia hetkel aktuaalseid probleeme.

Meediaga tegeletakse keskväljakul Ühisnädala meeskonna, Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse ning Kinobussi koostöös ülesseatavas stuudios, kus kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustava Ühisnädala raames luuakse saade otse Arvamusfestivalil osalejate silme all.

“Me teeme intervjuusid nii stuudios kui ka festivali alal, samuti toimub seal samas kohe monteerimine, nii et kõigil soovijail on võimalik protsessi kõrvalt jälgida,” sõnas projekti juht Maret Lepiksaar.

“Oleme esmakordselt Arvamusfestivaliga laienenud hubasele Paide keskväljakule, kus valitseb mõnusa äraolemise õhustik kohvikute, muusika ja tantsuga,” kirjeldas Maiko Keskküla seda, milliseks Paide keskväljak peagi toimuva Arvamusfestivali ajal muutub. “Keskväljaku õhustik on hästi mitmekesine, soovitan kindlasti kõigil võtta ette see jalutuskäik: väljak on Vallimäele väga lähedal ning kindlasti leidub seal palju erilist ning põnevat,” ergutas Maiko Keskküla kõiki tulema nautima festivalimelu ka Paide kesklinnas.

Koerte parkla ootab neljajalgseid

koer parklasKa tänavu on Arvamusfestivalil avatud koerte parkla, mis pakub päikesevarju ning meelerahu festivali külastavatele koertele. Parkla on avatud mõlemal festivalipäeval kl 12-17.

Festivaliala eestvedaja Ülle Mülleri sõnul on koerte parklasse oodatud kõik väikesed ja suured sõbrad, kes on sõbralikud ja sotsiaalsed ning harjunud omanikku rahulikult võõras kohas ootama. Samuti peab koer olema terve, taluma teiste korte läheduses viibimist ning mitte häirima teisi haukumise või muu stressist tingitud käitumisega.

Kuigi koerte alal jälgivad koeri vabatahtlikud, ei ole koerte parkla puhul tegemist koertehoiu või hotelliga. „Festivali korraldajad ei toida, jaluta, mängi ega suhtle sinna hoiule toodud koertega,“ selgitab Müller. Seetõttu soovitatakse tuua koer parklasse koos oma puuri või aseme ja jooginõuga, millega ta on harjunud ning mis on tema jaoks mugav ning turvaline. Kui kellelgi need maha ununevad, on siiski ala ettevalmistatud ehk olemas mõni kuut, madratsid, jooginõud ning ketiotsad.

Samuti tuleb meeles pidada, et koeraomanik vastutab täielikult oma koera korteparklas viibimise ajal tema heaolu ning tervise eest ning korvab kõik koera tegevuse tagajärjel tekitatud kahjud.

Koerte parkla on avatud 14.-15. augustil kell 12:00-17:00.