Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Blogi

Järva Teataja: Sõnarokifestival õnnestus vihma kiuste

12.-13. augustil Paides peetud neljas arvamusfestival meelitas aruteludest osa saama ligi 9000 inimest. Esimene päev oli päikeseline ja kuiv, kuid teine päev sombune ja vihma kallas lakkamatult.

Vihm ja jahedus sõnarokkareid siiski ei heidutanud ning vihmavarjude ja -keepide all said kõik teemad ikka läbi arutatud.

Festivaliala juhi ja Järvamaa koordinaatori Maiko Kesküla andmetel külastas esimesel päeval festivali ligi 6000 ja teisel päeval 3000 inimest. Korraldusmeeskond oli valmistunud umbes 10 000 külastaja tulekuks. «Nägime sellest kogemusest, et väga halva ilma korral ei jää ükski arutelu ära. Ka 3000 arutlejat sellise jaheda ja vihmaga Paides arutlemas – seda on rohkem kui küll. Kõik arutelud läksid korda ja igal pool oli väga palju rahvast, mis tegi meele väga rõõmsaks,» lausus ta.

Kesküla lisas, et järgmiseks aastaks annab esimesest tõsisemast vihmakogemusest õppida, näiteks võiks paigaldada soojalambid ja rohkem varjualuseid.

Kesküla meelest oli võrreldes eelmise aastaga festivaliala Vallimäel ja keskväljakul inimeste ja arutelualadega ühtlasemalt kaetud. Lisaks pakkusid teemaalad muid tegevusi. Neist osutusid populaarsemaiks avalik lahkamine, reis virtuaalreaalsusprillide kaudu Süüria põgenikelaagrisse ja karjäärinõustamine.

Festivalil oli ka mitmekesine kultuuriprogramm: fotonäitus, videokunstinäitus, festivaliklubi, kontserdid. «Anname kohalikele võimaluse tulla õhtul välja ja nautida kultuuriprogrammi, mis võib-olla ilma arvamusfestivalile Paidesse üldse ei jõuakski,» märkis Kesküla.

Festivaliala laiendus ja põhjalik kultuuriprogramm võtsid korraldajatelt palju energiat – asjade kokkupanekut alustasid nad laupäeva hilisõhtul pärast ürituse lõppu, aga veel eile lõunaks polnud sellega valmis jõudnud.

Kesküla sõnas, et järgmisel aastal nad festivaliala mööda linna veelgi kaugemale laiendada ei tahaks, et vältida ürituse laialivalgumist. «Kompaktsemalt koos olemine tekitab õiget festivaliõhustikku,» sõnas ta.

Arvamusfestivali korralduses lõi kaasa umbes 300 vabatahtlikku, aga inimesi, kes panid käe külge, oli kõvasti üle tuhande, nende hulgas arut­elude korraldajad, paneelides arutlejad ja moderaatorid.

Enne üritust kutsusid korraldajad paidelasi üles oma kodu uksi festivalilistele avama. Vabatahtlikuna kodumajutust koordineerinud Liisa Hendriksoni ütlust mööda avas oma kodu ukse rohkem inimesi kui eelmisel aastal. Kodumajutuse teel sai ööseks katuse pea kohale umbes 60 inimest.

Siiski jäi Hendriksonil nimekirja 30 inimest, keda ei õnnestunud ühegi öömaja pakkujaga kokku viia. «Tihti pakuti suuremale seltskonnale kas vaba korterit või tuba, aga neid, kes üksikuid inimesi oma diivanile võtaks, jäi nagu puudu,» lisas ta.

Nagu eelmistel kordadel, oli festivali ajal politseinikke linnas näha tavapärasest rohkem. Paide politseijaoskonna välijuht Heigo Tamsalu kinnitas, et üldjoontes möödus festival rahulikult ja suuremate vahejuhtumiteta. «Suurimaks murekohaks kujunes parkimine, mis häiris liiklust. Kindlasti tuleb järgmisel aastal paremini läbi mõelda see, kuidas külastajate parkimist korraldada,» lausus ta.

Mõlemal päeval osales teist festivali kuulajana kommunikatsioonitudeng Kaarel Kook. «Suuremad arutelud, nagu presidendikandidaatide debatt ja parlamendiparteide esimeeste debatt, olid minu meelest väga head,» ütles ta. «Seal osalejad olid tuntavalt erinevate arvamustega, seega ei jäänud need paneelid ühekülgseks.»

Kook sõnas, et festivalialal ta sihitult ringi ei jalutanud ja sisustas mõlemad päevad tihedalt kavast leitud huvitavamate teemadega. Näiteks käis ta kuulamas arutelusid «Kuidas diskuteerida «lolliga»?» ja «Globalism vs rahvuslus». «Mõni arutelu oli varustatud liiga ühekülgse paneeliga või oli selline moderaator, kes küsis küsimuse, lasi panelistidel rääkida mida iganes ja seejärel küsis järgmise küsimuse,» lausus ta.

Hea poolelt tõi Kook esile selle, et arutelusid oli tänavu rohkem kui eelmisel, seega oli kuulajatel laiem valikuvõimalus. Vihma tõttu pidi ta siiski mõne arutelu vahele jätma. «Aga kõik, mida kindlasti näha tahtsin, sai nähtud,» kinnitas ta.

Neljandal arvamusfestivalil leidis aset ligi 230 arutelu 40 arutelualal nii eesti, vene, inglise kui ka viipekeeles.

Teada on ka juba viienda arvamusfestivali aeg: 11. ja 12. augustil Paides. Et tegemist on nii-öelda esimese juubeliga, lubas Maiko Kesküla, et oodata on midagi erilist. «Arvamusfestivali formaat on levinud Skandinaaviasse, Lätti, Saksamaale ning Poolaga ja Leeduga on sidemed. Kindlasti tahaksime näha järgmisel aastal teiste festivalide korraldajaid siinsamas Paides. Tahame näidata, et oleme osa laiemast võrgustikust ja mõjutame Eestist laiemat regiooni,» lausus ta.

Kas arvata või tegutseda, selles on küsimus

Arvamuse avaldamine nõnda, et sõnal oleks kandepinda, on praegusel ajal lihtsam kui kunagi varem. Info liigub kiiresti ilma ühest otsast teise, toimunud sündmusi saab otsekohe kommenteerida, vastastele on võimalik oponeerida, kaaskõnelejatele kaasa noogutada. Öelda ja arvata saab alatasa, kärme seisukohavõtt on muutunud omaette normiks. Enneolematut arvamuste paljusust on raske hoomata: kõigil on midagi arvata, aga mille põhjal? Kust pärinevad andmed, milline on argumentatsiooni loogika? Kelle hääl jääb kõlama ja vormib tegelikud otsused?

Foto: Arvamusfestival 2016

 

MTÜ Avalikult Haridusest liikmed soovisid Arvamusfestivalil osalejatega jagada oma kogemust avalikkusega suhtlemisest ning kuulda tagasisidet oma lähenemise tugevustest ja nõrkustest, sest — nagu asjaosalised tõdesid — hea tagasiside viib alati edasi. Esimeseks indikaatoriks oma kõlapinna suurusest oli laupäevahommikusele arutelule kohale tulnute teadlikkus nimetatud MTÜ olemusest ja tegevuse põhisuundadest. Vähem informeeritutele andis Kalev Roosiväli järgneva selgituse: “Avalikult Haridusest on nähtus, sel pole registrikoodi ega pangakontot. See on sündinud üleskutsest teha koordineeritud ühistegevust.” Kitsamaks eesmärgiks võib vast pidada erakoolide kaitset (Eestis on 52 erakooli, millega on seotud 6000 peret), laiemaks aga diskussiooni algatamist Eesti hariduse hetkeolukorra ja tulevikusuundade üle. MTÜ liikmed rõhutasid, et nad soovivad rääkida haridusest mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt, kaasates kõiki osapooli. Konflikte ei kardeta, vaid need püütakse lahendada kiirelt ja sünergiliselt.

Haridus on üks neist teemadest, mille kohta on enamasti väga selge arvamus ka nendel, kes muidu pigem ei soovi valjuhäälselt oma meelsust väljendada. Koolikogemus on kohustuslik, koolitee on pikk, kooliajast pärinevad mälestused kujundavad hoiaku kooli kui institutsiooni suhtes. Haridusteema tähtsust inimeste jaoks kinnitab ka tõsiasi, et üheski Arvamusfestivali kolmes haridusteemalises telgis ei olnud märgata huviliste nappust. Pühapäevahommikuses vestlusringis anti ükshaaval sõna ka kõigile kuulajatele, ehk inspireerituna ühe osaleja märkusest, et kõige põnevam on kuulata neid, kes tavaliselt kõige vähem räägivad. Arutelu korraldajaid huvitas, kas inimesed usuvad pigem, et asjad loksuvad iseenesest paika või oleks targem muutusi suunata. Rohkem toetati viimast varianti. Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller võttis kokku paljude mõtted: “Visioon peaks olemas olema, olgu koolis, peres või üksikisiku tasandil. Me peame teadma, kuhu läheme, et osata tegutseda.” Eesti haridussüsteem olevat asjatundjate sõnul üks vabamaid Euroopas. Süsteemi liberaalsus annab alust arvata, et kodanikel on võimalus hariduspoliitikat muuta küll. Et tulemus oleks võimalikest parim, on mõistlik ühendada jõud teiste hakkajate inimestega. Praegu tundub, et üks hea variant selleks on kaasa lüüa MTÜ Avalikult Haridusest tegevuses.

Matemaatikatund Õpiorus

Astudes õpiorus arutelule, kus oli päevakorras teema, kuidas saada noori reaalainete õpetajaks, sattusin ootamatult hoopiski matemaatika ja keemia tundi. Täpsustan, elu põnevaimasse.

Matemaatikatund. Foto: Anna Markova

 

Arutelule tulnud huvilistest said 45 minutiks õpilased, kes kaasati õppetundi, milles tehti mängu ja elavate näidete kaudu selgeks algtõdesid matemaatikast ja keemiast. Avogadro arvu, arvkääbuste ja prootonite foonil mõtlesin, et oleks mulle koolis asja sedasi õpetatud, oleksin vaadanud reaalainetele hoopis teise pilguga. Mitmed osalejad, kes olid arvatavasti igapäevaselt isegi õpetajad, võtsid paharetist õpilase rolli ja segasid üsna tihti vahele. Kogenud õpetajad klassi ees ei teinud sellest suurt numbrit ja ütlesid, et koolitunnis oskavad nad silmapaistvaid õpilasi paremini pareerida.

 

Keemia õpetaja. Foto: Anna Markova

Keemia õpetaja. Foto: Anna Markova

 

Mõttevahetused, mis õppetunni järel toimusid, lennutasid õhku märksõnu nagu raha, prestiiž, koostöö, õpetajate väärtustamine, õppe mängulisus jne. „Mänguline õpe on parim asi, mis on meiega juhtunud pärast seda, kui müügile tuli viilutatud leib, juust ja hapukoor,“ tunnistas Tallinna Reaalkooli õpetaja ja õppealajuhataja Martin Saar. Samas toonitas ta, et mängulisusega ei tohi minna anti-intellektuaalseks. „See ei tohi olla eesmärk iseenesest, vaid vahend abstraktsete teemade seletamiseks,“ täiendas Saar.

 

Matemaatikatund. Paremalt piilub Tallinna Reaalkooli õpetaja Martin Saar. Foto: Anna Markova

 

Riigikogu liige Mailis Reps ei pea end kõige suuremaks mängulise õppe sõbraks ja arvas, et tegevuse käigus peab säilima õpetaja autoriteet. Lisaks leidis ta, et selle kasutamine on õpetajale väljakutse, kuna õpilaste teadmiste tase on erinev.

Muidugi pole ainult mänguga võimalik maailma ilusamaks mängida. Selgi korral takerduti probleemi taha, mil nimeks raha. Reaalaine õpetaja töötasu suurus pole praegu veel selline, mis vallandaks noortes tungi valida endale see oluline elukutse.

Imerohule, mille abil noortest rohkem matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia õpetajaid sünniks, jäi retsept seekord veel välja kirjutamata.

Sekunditega Paidest Süüriasse

Paide keskväljaku rändealal sai Arvamusfestivali teisel päeval kogeda virtuaalreaalset filmi “Pilved Sidra kohal” (“Clouds over Sidra) ning tunda selle kaudu omal nahal pagulaslaagri elu.

Foto: Kärt Vajakas

 

Eesti Pagulasabi/UNHCR telgis sai vaadata kaheksa minuti jooksul elu Za’atari pagulaslaagris Jordaanias, mis on koduks üle 100 000 süürlasele, kes on põgenenud naaberriikidest sõja ja vägivalla eest.

Selle virtuaalreaalsusega sai vaadata sealset laagrielu koos 12-aastase Sidra-nimelise tüdrukuga, kes on selles pagulaslaagris elanud alates 2013. aasta suvest. Samal ajal kui jälgisime Sidra elu koolis ja jalgpalliplatsil mängimas ning vaatasime ringi tema telgis, mis on tema koduks, rääkis väike tüdruk kõrvaklappidesse kõigest sellest, milline elu pagulaslaagris välja näeb.

Kogu seda Za’atari pagulaslaagrit oli võimalik vaadata virtuaalreaalsuses 360º vaatenurga alt. See tähendab, et kõikides ruumides ja jalgpalliväljakul sai vaadata ümberringi täpselt nagu oleks ise seal samas kohapeal olnud ja seda kõike jälginud.

Kuna pagulasteema on maailmas praegu väga aktuaalne teema, siis on virtuaalreaalsus erakordne võimalus astuda korraks välja oma igapäevasest elust ja näha, kuidas ja millistes oludes pagulaslaagrites elatakse.

Sildistamine kui verbaalne mõõk enda kaitsmiseks

Iga inimese külge on võimalik kleepida mõttelisi silte. Selleks ei pea teda isegi tundma – mõne sildi leiab kasvõi välise vaatluse põhjal. Sildistamist kasutatakse tihti provotseerivates mõttevahetustes, kus rünnatakse isikut, mitte tema mõtteid. Vabadus(t)e alal algas laupäevane festivalipäev aruteluga „Kuidas diskuteerida „lolliga“?“, kus lahati sildistamise tagamaid.

Foto: Tauno Tõhk

Vasakult: David Vseviov, Mari-Liis Lill, Krister Paris ja Annika Uudelepp. Foto: Tauno Tõhk

 

Ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, näitleja Mari-Liis Lill ja ajakirjanik Krister Paris said arutelu algul moderaatorilt Annika Uudelepalt ülesande öelda välja need sildid, mis nende isiku külge on elu jooksul riputatud. Peab tõdema, et sildistamisega oleme kokku puutunud suuremal või vähemal määral kõik. Mõne sildi saame  külge oma sünnipäraste omaduste tõttu, mõne aga mingite valikute või tegude tulemusena. Sildistamist põhjustab hirm ning see on ka üks viis, kuidas teistega manipuleerida.

Inimest, kellega astutakse väitlusesse või vaidlusesse, ei peaks ilmtingimata pidama lolliks, kui arvamused erinevad. Sageli  on inimestel  ühe ja sama teema kohta erinev informatsioon ning vastavalt sellele teevad  nad oma järeldused. Heas arutluses jagatakse omavahel infot ja veendakse teist osapoolt. „Selge on see, et sa ei saa oodata, et ta kohe diskussiooni lõppedes tõuseb püsti ja ütleb, et sul on õigus. Pigem jääb see kuskile ketrama ja eks näis, mis järeldusele inimene lõpuks jõuab,“ sõnas Paris.

Uudelepp juhtis tähelepanu ühele inimgrupile, kellega on eriti raske diskuteerida: „Need on sellised räuskajad ja vahelekarjujad ja demagoogiameistrid, kelle varrukast pudeneb demagoogiavõtteid.“

Parise arvates ei saa ka demagoogiavõtete valdajaid lolliks pidada. Aga mida nendega diskussioonis peale hakata? See on Parise sõnul koht, kus ennast harida ja „vaenlase“ võtteid õppida, et vähemalt publikule mõjuda. „Sest nagu väga paljud ka ütlevad, on populistid suurepärased sõnumi kohaletoojad ja need teised, kes on võib-olla mõistlikud ja liberaalsed, on selles enamasti kohutavad,“ lisas ta.

Vseviov märkis, et võime ise end ilma jätta mõnest väärtuslikust kontaktist või sümpaatsest inimesest, kui me ei suuda näha tõelist isikut tema külge kleebitud sildi taga. Nii hakkame end ümbritsema ainult endasuguste inimestega ning teistsugused mõtted ei jõua enam meieni.

„Arvamuse avaldamine ei tohiks olla see koht, kus sa lähed võitlusesse,” lausus Lill. “See on tegelikult see koht, kus minul on arvamus, sinul on arvamus ja me arutleme ja võib-olla siin keskel on meil ka mingisugune ühine arvamus. Aga kui see praegu on muutunud selleks, et ma pean igal juhul minema, mõõk käes, siis on selge, et enamik meist ei taha surra.”

Miks siis on arvamuste avaldamisest saanud võitlusareen? Vastus on lihtne – inimestel on tahtmine olla tark ning mitte jääda teiste silmis rumalaks, mistõttu tõmmataksegi välja verbaalne mõõk.

Foto: Tauno Tõhk

Diskussioonis tuleks hinnata inimese mõtteid, mitte isikut. Foto: Tauno Tõhk

Tulevik läbi laste silmade

Arvamusfestivalile tulles seisab osa lapsevanemaid silmitsi küsimusega, kuhu panna “suurte inimeste” arutelude ajaks laps, et tal ei hakkaks igav. Selleks on festivalil eraldi lasteala ja ka lastehoid, kus jagub põnevat tegevust pikemaks ajaks. Lasteala uudistades hakkasid mulle silma laste kirjutised teemal “Minu tuleviku kodu”. Teatavasti on lapsed meie tulevik, seega võtsin aega, et lugeda, millist tulevikku soovivad endale tänapäeva lapsed.

Foto: Anna Markova

Foto: Anna Markova

 

Maikel: “Minu tuleviku kodu on kuldne loss. Seal on kuldse rüüga valvurid. Aias on palju puid, põõsaid ja lilli. Seal on suur bassein sooja veega. Mul on ka kuldne limusiin.”

Maribel: “Ma tahan elada Prantsusmaal, sest mulle meeldib prantsuse keele kõla. Mul oleks jõe ääres suur maja. Kindlasti oleks mul hobused ja palju ruumi, et nendega ratsutada. Teen tööd, mis on huvitav ja jätab palju vaba aega hobide jaoks. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga laste saamisele veel ei mõtle.”

Teele Lotte: “Minu unistuste kodu asub Järvamaa metsas. See on väike kollane puidust maja, millel on valged aknad. Minu kodu elutoas on ahi, mis annab minu perele sooja ja tekitab koduse tunde. Maja katusel on teleskoop, millega saan pilvitutel õhtutel tähti ja kuud vaadelda. Minu kodu hoovis on pisike saun, kus ma oma pere ja sõpradega pühapäeviti pesemas käin. Minu perre kuuluvad mina, minu mees, meie lapsed, kiisud Jass ja Sass ning kutsud Linne ja Liam. Me kõik oleme väga loomasõbralikud. Minu koduga on ühenduses väike loomade päästekeskus, kus asub ka minu töökoht. Ma töötan loomade päästjana ja nende ravijana. Päeval jalutan ma metsas ja otsin haigeid loomi ning toon nad keskusesse ja ravin terveks. Selline ongi minu unistuste kodu.”

Age: “Mina elan Paides. Mul on oma talu. Minu maamaja on 3-korruseline. Ma olen tuletõrjuja. Minu hobi on hokimäng. Mul on mees ja lapsed. Paides sõidavad rongid ka.”

Foto: Johan - Paul Hion

Foto: Johan-Paul Hion

 

Dan: “Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan elama laevas. Ma võtaksin endale koera ja ta nimi oleks Burx, sest see on äge nimi koerale. Mul oleks veel oma eralennuk ja eralaev. Ma oleks siis nagu rikkur, aga mulle ei meeldi palju raha, kuid mulle meeldib osta kasulikke asju ja muidugi ka magusat. Ma veel ei tea, kas ma võtaksin naise, aga veel on aega jah. Mul oleks see maja laeva sees, kus ühes otsas oleks helikopter.”

Erik: “Elaksin Ameerikas New Yorgi lähedal. Töötaksin Google’is. Kodu oleks normaalne, 7-8 toaga. Mul oleks 1 (või mitu) arvutit ja telekas, üks mängukonsool (kindlasti Playstation). Veel oleks veevoodi, laavalamp, MIDI klaverid ja head kõrvaklapid. Maja võiks olla musta värvi, koduloomi võiks olla 2, ainult kassid. Mul võiks olla autoks üks Tesla. HTC Vive oleks üks väga hea asi, mis oleks, Microsoft HoloLens samuti. Mul võiks küll olla üks nimemuutus. Mul võiks olla personaalne stuudio ka. RAZIR asjad, üks Reloop Terminal ja ma võiksin küll olla üks streamer twitch.com/thenintendoteam-is. Youtuberiks tahaks ka saada. Nagu alati, Facebook ei huvita mind.”

Ken-Martti: “Ma tahan elada Tallinnas. Tube oleks mul neli. Elaksin suures majas teisel korrusel. Kõik võiks ära soojustatud olla. Ma tahaks politseiametis töötada, sest mulle meeldivad väljakutsumised. Ma tahan, et oleks üks või kaks last. Kui nad suureks saaks, siis ma sooviks, et neil oleks palju sõpru. Meil võiks olla koduloom ja see oleks kelgukoer. Ta nimi oleks Bosse. Sooviks, et aeg läheks aeglaselt, aga läheb kiiresti ja varsti olengi suur.”

Foto: Kärt Vajakas

Foto: Kärt Vajakas

 

28318300483_aa996e19a3_o

Foto: Kärt Vajakas

Enne kui energiat tootma hakata, tuleks vähendada energiakulu

Umbes viiesajast Elektrilevi võrku ühendatud väiketootmisseadmest on kakssada liitunud võrguga paari viimase aasta jooksul. Energiaalal peetud arutelus „Energiatarbijast energiatootjateks?“ jäi aga kõlama mõte, et enne kui hakata ise elektrit tootma, tuleks üle vaadata oma tarbimisharjumused, samuti tuleks rõhku panna pigem hoone soojapidavaks muutmisele.

Viimastel aastatel on turule lisandunud suur hulk mikrotootjaid, kõige kiirema võidukäigu on teinud väikesed päikeseelektrijaamad. Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhatuse esimees Andres Meesak on üks Eesti esimesi mikrotootjaid: neli aastat tagasi võttis ta oma III pensionisambasse paigutatud raha välja ja pani selle katusele ehk rajas oma isikliku päikeseelektrijaama. Ta väidab, et 10-12-aastase tasuvusajaga on see kindlam pensionisammas kui mistahes fond. Meesak kinnitab, et tegelikkus on osutunud prognoosidest paremaks: aastas ostab ta elektrit umbes 5000 ning müüb 600–7000 kWh eest. Samas juhib ta tähelepanu sellele, et esmalt tuleks siiski üle vaadata oma tarbimisharjumused. „Paneelide paigaldamine on vanade majade puhul siiski äärmuslik säästuabinõu, esmalt tuleb maja korralikult soojustada ja optimeerida energiatarbimist,“ sõnab ta. Ise kärpis ta tarbimist pärast paneelide paigaldamist ning siis selgus, et nii võimsat päikeseelektrijaama poleks tegelikult vaja olnudki.

Sama meelt on Eesti esimese sertifitseeritud passiivmaja omanik Kuldar Leis. „Odavam kui paigaldada paneele on maja korralikult soojustada,“ jagab ta kogemust. Leis ei usu, et Eestis tuleks suurt mikroelektrijaamade buumi, pigem tõusebki fookusesse hoonete energiatõhusus, mida rõhutavad ka Euroopa Liidu energiasäästunõuded: alates 2021. aastast tohib ehitada vaid liginullenergiamaju. See omakorda toob kaasa üldisema turumudeli muutuse. „Kui tuleb rohkem energiatõhusaid hooneid, pole lokaalne küte, näiteks maaküte, enam nii mõttekas. „Siis on soodsam pigem kaug- või elektriküte,“ arvab Leis.

Eesti Energia energiamüügi tootearendusjuht Teet Kerem märgib, et meid ootab suur mõttemallide muutus just tarbijatena: ideaal oleks, kui kogu rahvas tarbiks energiat siis, kui see on mõistlik. Vastused küsimusele, kes oleks nõus duši all käiku tund aega edasi lükkama, näitavad aga, et selliseks tarbijakäitumise muutuseks veel valmis ei olda.

Digitaalse jalajälje kasutust saame mõjutada päris palju

Kui näiteks inimese jäetud keskkonna jalajälge võib olla üpriski lihtne hoomata ja mõõta, siis digitaalne jalajälg ei pruugi olla nii üheselt arusaadav: kuidas see tekib? kas ma saan selle suurust mõjutada? kellel on õigus mu jalajälje sisu kasutada? kas me peaksime olema ohtudest teadlikumad? Nendel teemadel arutleti teise festivalipäeva pärastlõunal VUNKi innovatsioonialal.

Arutelu teemal “Digitaalne jalajälg ja privaatsus”. Foto: Johan-Paul Hion.

 

Digikeskonnas tekib jalajälg põhimõtteliselt iga kord, kui kasutad internetti. Andmekaitse inspektsiooni juhi Viljar Peepi sõnul ei ole aga probleem mitte digitaalse jalajälje olemasolu, vaid et mida eri osapooled selle jalajäljega peale hakkavad, milliseid teenuseid selle peale ehitavad. „Näiteks Google’i teenuste (gmail, translator, maps jt) kasutamine jätab minust eri infokilde. Aga milliste andmete põhjal loob Google mulle profiili ja hakkab saatma reklaame?“ Reklaamispetsialist Olav Osolin nõustus: „Igasugune netikülastus jätab jälje ja inimesed peavad sellega arvestama.“

Peep tõi välja, et meie andmetel võib olla kolm omanikku: „Esiteks riik, kes kogub meie kohta andmeid seaduste raamides, näiteks maksuamet tuludeklaratsiooni käigus. Teiseks ärisektor, kellega me oleme sõlminud lepingu: sa soovid kasutada nende teenuseid ning vastutasuks võib ettevõte kasutada su andmeid. Kolmandaks – ja see on kõige „vastikum“ dimensioon – on kaasinimesed. Neilt on kõige raskem midagi nõuda või nende tegevust kontrollida.“ Kõik panelistid olid nõus, et noored inimesed annavad üldjuhul oma andmeid eri osapooltele kergekäelisemalt. Nad on harjunud saama netiteenuseid tasuta ning vastutasuks oma andmete andmine ei ole nende jaoks probleem.

Arutlejad lasid mõttel lennata, et kui kaugele võivad isiklikel andmetel põhinevad teenused areneda, näiteks kehaandurid, mis mõõdavad tervisenäitajaid ja soovitavad selle põhjal söögikohti. Osolin rõhutas, et tehnilisi ja innovaatilisi arenguid ja võimalusi on tegelikult väga palju, kuid nende kasutamine on kinni ühes asjas: kas inimesed viitsivad ja tahavad seda teenust kasutada? „Tarbijad saavad seega tegelikult oma otsustega neid muudatusi väga palju mõjutada,“ sõnas ta.

Eestis ei räägita väga andmete kasutamisega seotud ohtudest, kuna meil ei ole olnud selliseid suuri andmelekkeid nagu kasvõi viimasel ajal välisriikides. Peepi sõnul on meie turg väike, mistõttu ei ole häkkerite huvi äriettevõtte omanduses olevate andmete vastu eriti suur. RIA analüütik Anto Veldre tõi veel lisaks välja riigi loodud x-tee, mille turvalisus on sammu võrra ees välismaailma omast. Samuti on eestimaalastel võimalik vaadata, kes on nende andmeid vaadanud, mis loob usaldust.

Puudutati ka eetilisi konflikte. Näiteks võivad masinad koguda meie kohta nii palju teavet, et soovivad hakata tegema meie asemel ka eetilisi eluvalikuid, mis aga võivad erineda meie inimlikest instinktidest ja isiklikest eelistustest. Kas me peaksime mugavuse hinnaga masinatele sellise õiguse andma?

Kuidas ma Arvamusfestivalil karjäärinõustaja juures käisin

Ma õpin ajakirjandust ning selles valdkonnas on väga palju erinevaid karjäärivalikuid, mille suunas edasi liikuda. Mida teha? Kuhu minna? Äkki ma ei saa hakkama? Selleks, et eneses selgusele jõuda, läksin Arvamusfestivali tööelualal karjäärinõustaja jutule.

Arvamusfestivali tööelualal oli kõigil soovijatel võimalik saada karjäärinõustamist. Foto: Tauno Tõhk

 

Ma arvan, et iga inimene seisab vähemalt korra elus teelahkmel, kus tal tuleb otsustada, mis suunas edasi liikuda. See teadmatus on vaimselt kurnav, sest näiteks mina veel ei tea, mida ma oma eluga teha tahan ning sealjuures on inimestel minu valikute suhtes mingid kindlad ootused. Karjäärinõustamise käigus tahtsingi näha, mida nõustaja soovitab mul teha ning kuidas peaksin edasi käituma, et leida see täpne valdkond, mis oleks sobilik just minule.

Karjäärinõustamine nõuab pikemaajalist tööd, aega ja detailideni süüvimist. Seetõttu ei saanudki eeldada, et ma saan kohe teada, millise suuna ma peaks valima. Umbes neljakümne viie minuti jooksul toimus sissejuhatav vestlus karjäärinõustaja Pille Pestiga, mille käigus õppis ta mind paremini tundma ja mõistma ning andis soovitusi, kuidas edasi käituda.

Ma arvan, et kõige olulisem, mis arutluse käigus välja tuli, on see, et tegelikult on väga palju asju kinni inimese mõtlemises. See hoiab meid tagasi ning hirm ebaõnnestuda on takistuseks nii mitmegi karjäärisoovi täitumisel.

Kuidas leida õige suund?

Panen kirja mõned karjäärinõustamise nipid just selle “oma” töö leidmiseks.

  • Selleks, et teada saada, kas mingisugune valdkond on sinu jaoks see õige, tuleks küsida siseteavet. Uuri kõike olulist selle kohta, kuidas see töö välja näeb. Mida rohkem on informatsiooni, seda parema ettekujutuse saad.
  • Käi nii paljudel praktikatel kui võimalik – see annab sulle vägagi selge ülevaate erialastest tööülesannetest ning sellest, kas sa tahad seda tööd teha või pole see siiski sulle.
  • Karjäärinõustajal oli üks väga lihtne moodus, kuidas teha mõtteid selgemaks. Võta paber (või ka mitu) ja kirjuta sinna üles kõik valikud. Siis tuleks mõelda, et kas neil erialadel on mingisuguseid ühiseid jooni ja panna ka need paberile kirja. Järgnevalt too välja positiivsed jooned ehk mis sulle nende valdkondade juures meeldivad. See paberil silme ees olev ülevaade peaks aitama sul jõuda juba nii mõnegi tulemuseni.
  • Pole ikkagi veel päris kindel? Kirjuta paberile iga valdkonna negatiivsed jooned ning nummerda ära need tegurid, mis kohe üldse ei meeldi – see aitab otsustada, millist valdkonda kindlasti mitte valida.

Kuna Arvamusfestivali tööelualal oli tegu vaid karjäärinõustamise sissejuhatava osaga, mille aeg oli piiratud, siis mingisuguse kindla tulemuseni me nõustajaga veel ei jõudnud. Siiski aitas vestlus mind nii palju, et otsustasin jätkata karjäärinõustaja juures käimist ja panin endale töötukassasse järgmise aja kirja. Ehk tasub seda teha ka teistel, kellel puudub kindel siht?

Tulus turism ja hea elu käivad käsikäes

Turism moodustab Eesti SKPst 10 protsenti. Eestit väisab aastas 3 miljonit turisti, kes toovad Eestile tulu 1,6 miljardit eurot. Loodetakse, et aastaks 2030 on mõlemad näitajad kahekordistunud: 6 miljonit külastajat ja 3 miljardit eurot. Kuidas jõuda praegusest olukorrast seatud sihtideni? Mida on meil riigina pakkuda? Mis võiks turistides Eesti vastu huvi tekitada? Nendele küsimustele pakuti vastuseid majandus- ja ettevõtlusala arutelul “Turism – Eesti majanduse secret ingredient?”

Foto: Tauno Tõhk

 

Kõik esinejad olid üksmeelel, et turism on tänapäeva elu normaalne osa. Moderaator Peep Ehasalu meenutas, et ametliku definitsiooni kohaselt on turism reisimine oma kodukohast kaugemale kui 80 kilomeetrit. Võib vist üsna julgelt väita, et me kõik oleme turistid. Tallinna lennujaama turundusdirektor Eero Pärgmäe tõdes, et kui poleks võimalust reisida, jääksime vaesemaks nii emotsionaalselt kui ka silmaringi poolest. Nagu märkis TTÜ professor linnasotsioloog Katrin Paadam, kasvatab turism inimeste kultuurilist kapitali. Liikumine või vähemalt soov liikuda näib olevat inimesele loomuomane. Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer Kadri Tali meenutas, kuidas ta varases nooruses vaatas koduaknast kaugusesse ja igatses ära. Nüüd on sagedasemad juhud, mil ta vaatab hotelliaknast välja ja igatseb koju.

On oluline, et liikumine oleks mõtestatud. Miks minna ja kuhu minna? Kui me saame aru, mis inimesi kannustab, suudame nendega tulemuslikumalt suhelda ning nende ootustele vastata, neid ehk isegi ületada. Eestil ei ole sihtriigina veel välja kujunenud oma kindlat kuvandit, ehkki turismistrateegia kujundamisega on tegeletud ning Eesti Nokia otsingutesse on pühendatud nii aega kui ka raha. Meil pole silmapaistvaid maamärke: ei ole oma ooperimaja, ei ole oma merineitsit, ei ole oma vulkaani. Kadri Tali seevastu pakkus välja, et ehk ongi riiklikul tasandil Eesti probleemiks pidev spungi otsimine. Tahame midagi erilist ja põnevat, aga võib-olla piisaks oma tavapäraste toimetuste võimalikult hästi ärategemisest? See tagaks elu ja elu kutsub: ükski elutu asutus ei saa olla võimas turismiobjekt. Tali rõhutas, et maja teeb huvipakkuvaks seal sees toimuv. Turism on eneseesitlus ja parem on esitada midagi tõelist, mitte fiktiivset.

Ehkki me kõik oleme turistid, ei oska teinekord aimatagi, mis võiks olla teistele turistidele vaatamisväärne ja huvipakkuv. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Viljar Lubi jutustas, et Indiast pärit turistidele avaldas muljet külmunud meri ning pakkus kustumatu elamuse inimtühi maastik — mõlemad meile nii kodused ja tavalised. Paadam tõdes, et turismis peavad olema kombineeritud avastus- ja äratundmisrõõm, sest turistidena kipume küll otsima mingi paiga eriomast olemust, kuid teisalt ihkame universaalset turvalisust. Kuidas ühendada universaalne ja unikaalne?

Tundub, et parim on seda teha lihtsalt edasi elades. Nõustun igati Paadami tähelepanekuga, et seal, kus on hea linnaelanikul, on hea ka turistil. Igal ajahetkel on igas paigas “oma inimesed” ja “külalised”. Nagu rõhutas Ehasalu, ei maksa neid viimaseid kindlasti võõrasteks pidada, neisse ei tohi suhtuda umbusu ega kartusega. Oluline on koostöö, see vist ongi majanduse salakomponent, aga paraku ka miski, mida arutelul toodi välja Eesti turismivaldkonna suurima nõrkusena. Saladus on paljastatud, nüüd on aeg kasutada leitud tarkust oma tegevuses.

Kas linnul on linnas hea elada?

Festivaliosalejad, kes trotsisid teise päeva hommikul nii varajast kellaaega kui ka vihmast ilma, said enne aruteluprogrammi algust osa väga huvitavast loodusmatkast Paide linnas. Retke vedas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ekspert Veljo Runnel, kes jutustas linnakeskkonnas kohandunud putukatest, lindudest ja imetajatest ning pani osalejad vaatlema linnapilti hoopis teise nurga alt.

Linn kui kunstlikult tekitatud keskkond on tegelikult eri liikide jaoks igati sobiv elukoht, kuna nad on väga kohanemisvõimelised. Liigirohkusele aitavad muidugi kaasa pargid, aga Veljo soovitas linnaplaneerijatel arvestada, et pargid ei pea olema ainult rangelt pügatud-niidetud alad: “Sinna võiks jätta ka n-ö võpsikusse kasvanud kohti, kus saaks putukad ja linnud mõnusalt elutseda. Eramajade omanikud võiks samuti mõelda, et muru ei pea niitma igal nädalal: tänu sellele kasvab liigirohkus ning elanikud saavad rõõmu suuremast linnulaulust ja putukasuminast.”

Loodusretke juht Veljo Runnel. Foto: Tauno Tõhk

 

Lindude jaoks on ehk kõige keerulisem elukeskkond linnas paneelmajad: isegi kui seal leiaks majade pragudes ja aukudes häid pesitsemiskohti, siis toitumiskohtadega on kesisem. Ka selles keskkonnas on muidugi linnud kohanenud, otsides süüa prügikasti ümbert ja lootes inimeste juhuslikele pudemetele, näiteks mõnes välikohvikus. Lindudele oleks parim, kui paneelmajad on pikitud läbisegi eramajade rohealaga, kus leidub rohkem süüa, ning Paide on selles mõttes igati mõnusa planeeringuga.

Imetajatest võib linnapildis näha kõige enam rebaseid, aga Veljo arvas, et lähitulevikus muutuvad pea sama populaarseks ka šaakalid. „Šaakalid suudavad hästi linnaeluga kohaneda ning armastavad niisket elukeskkonda, seega on Paides nende jaoks igati head tingimused,“ selgitas ta.

Lõpetuseks kutsus Veljo üles linnas elavaid linde ja loomi lihtsalt jälgima. „Linnas elavatel liikidel on oma elurütm, mis on segunenud inimese elurütmiga, ning seda koostööd on väga nauditav vaadelda,“ kirjeldas ta ka ühte oma lemmiktegevustest.

Kuidas tähistada oma 120. sünnipäeva?

Pole just palju aega möödas sellest, kui vanaema mulle muiates teatas: “22, viimne taks…” Ei tea, kas seepärast, et elupõlise vanatüdrukuna ma end küll määratleda ei tahaks, aga igatahes püüdis Arvamusfestivali kavas mu tähelepanu arutelu, mis mulle veel sadakond aastat juurde lubas. Et äkki ikkagi aega on selle kiire asjaga?

Mitte lõputult, selles näisid panelistid olevat üksmeelel. Vananemine on vältimatu, paratamatu, isegi vajalik. Mis muidu innustaks meid tegutsema, kui ajalisi piiranguid ei oleks? Elu lõplikkus ajendab inimesi looma, igavese elu korral muutuks eksistents sisutuks. Ei tekiks ka ruumi järgmistele põlvkondadele. Inimkeha vananeb aja jooksul ning see määrab, mida me võime ja suudame — kui just vaim illusoorseid piiranguid ei sea: inimesed võivad end mõnikord ise vanaks mõelda, ise enda tegevust takistada. Ja küllap samamoodi saab teinekord füüsilistest takistustest üle vaimujõu abil.

Aga mis on vananemise vajalikkuse bioloogiline seletus? Teooriaid on erinevaid, keeruline on eristada põhjusi ja tagajärgi. TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi direktor-professor Toivo Maimets tõi tabava paralleeli: vaatluste põhjal võiks järeldada, et suunatuled pööravad autot, sest kõik suunatuld näitavad autod ka pöörde sooritavad. Kas meil on mõni vananemist põhjustav geen? Või on tegemist bioloogilise materjali paratamatu kulumisega? Tõdeti, et aju võiks vastu pidada tunduvalt kauem kui keha. Vanadusdementsust kui diagnoosi enam ei ole, on Alzheimeri tõbi — haiguslik seisund, mitte paratamatus.

Arutleti sellegi üle, miks meeste ja naiste keskmine eluiga erineb. Kui eeldada, et looduslikust valikust jäävad kõrvale reproduktiivsest east väljas indiviidid, siis peaksid mehed justkui naistest kauem elama. Miks nad siiski sageli varem surevad?

Keskmine eluiga on lääneriikides pidevalt tõusnud, eluea graafik näitab lineaarset trendi. Sisearst-geriaater doktor Kai Saks tõdes, et ehkki meditsiinilise abi kättesaadavuse ja kvaliteedi paranemise olulisust ei saa alahinnata, on veelgi tähtsam  inimeste teadlikkuse suurenemine: võetakse vastutus iseenda heaolu eest. Oma osa on ka tehnilistel saavutustel, olgu nendeks prillid või tehisliigesed. Eluea pikenemisest tulenevalt on muutunud eri eagruppide piirid, näiteks keskea algus paigutatakse nüüd 45. eluaasta juurde. Aga kui kaugele-kõrgele võiks oodatavat eluiga tähistav joon küündida?

Arvajate jaoks oli küsimärk arutelu pealkirjas ebavajalik: 122 eluaasta realistlikkuses, aga samas ka lõplikkuses ei kahelnud neist keegi. Teisisõnu, 122. sünnipäeva tähistamine ei pruugiks olla sugugi haruldane, aga vaevalt, et kellelgi võiks tulla võimalus näteks puhuda oma tordil ära 150 küünalt. 120 eluaasta võimalikkusel on panelistide sõnutsi kolmekordne tõestus. Esiteks, sinnakanti küündib maailma vanimate dokumenteeritud sünniajaga inimeste eluiga. Teiseks, just sama pikk näib olevat südame maksimaalne tööaeg. Ning kolmandaks, viite 120 eluaastale leiab piiblistki.

Arvudele pole aga mõtet liialt keskenduda, sest elatud aastate lugemisest on olulisem nende täitmine sisuga. Kõik arvajad nentisid, et tähtis on hoida end vormis nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa tõdes, et olulisim on säilitada uudishimu, mis kannustaks elama, ning leida endale toredad kaaslased. Ehk on (koos sõpradega) pidevalt millegi uue õppimises tegelik pikaealisuse saladus? Paide Sotsiaaltöökeskuse tegevusjuhendaja Maimu Lomp rõhutas, et pole kunagi hilja alustada võimlemisega, mis tugevdaks füüsist. “Elage kaua ja tervelt!” kõlas lõpetuseks. Ja igati sobivalt oli terve elu ala sissepääsu kõrvale pandud korv koduaia pirnide ja kast kodumaiste õuntega, et neid sisukaid aastaid saaks ikka rohkem tulla.

Müütide lahkamine õpiorus: õpetaja ei ole riiulisse kokkuvolditav, ta on täitsa tavaline inimene

22. sajandi hariduse alal harutati lahti mütoloogiliste olendite olemust koolis ning toodi näiteid stereotüüpidest, mis on haridusmaastikul väga levinud. Enamik müüte lükati suure kolinaga ümber.

Koolimütoloogia arutelu. Foto: Anna Markova

 

Sellega, et õpetajad on omaks võtnud neile aastatega nii tugevalt omistatud rolli, kinnitasid kõik arutelus osalenud. Tallinna Heleni Kooli õpetaja Kristiina Vaikmets rääkis, kuidas õpetajatelt ei eeldata isikliku elu ja vaba aja olemasolu. Tihtipeale võtab aga õpetaja sellesama rolli endale omaks ka väljaspool kooli. „Kohates õpilasi või nende vanemaid koolivälisel ajal, muudan sageli isegi oma olekut,“ tunnistas Vaikmets. Aga oluline on näha inimest ameti sees.

Et ministeeriumi ja kooli vahel nähakse distantsi ning ministeeriumi ametnikke peetakse eluvõõraks ja oskamatuteks, on samuti laialt levinud stereotüüpne arvamus. Haridus- ja teadusministeeriumi õpetajaosakonna peaekspert Triin Noorkõiv rääkis, kuidas noored õpetajad ministeeriumi külastades üllatusid, et sealsed ametnikud mõtlevad nendega sarnaselt või et need ametnikud ei olegi koolikauged inimesed ning et nad töötavad sama eesmärgi nimel.

Kiviõli kooli direktor Heidi Uustalu tõi esile meediaga suhtlemise tõrksamat poolt, kus siirus ja avameelsus võib hoopis karuteene teha ning avalikkusele esitatakse intriige, mis ei vasta tõele. Lisaks sellele sõnas ta, et aeg-ajalt oodatakse veel tänagi koolijuhilt põhjendamatut karmust, kooliperest üleolekut ja karjumisoskust.

Õpilased on õpetajatele selles võrgustikus võrdväärsed partnerid ning väide „õpetajal on alati õigus“ ei pea kohe kindlasti paika. Ühiselt nõustuti, et lapsed ja noored on äärmiselt arukad ning tänane ühiskond nõuab seda kõigilt. Teadlikkus, mis arukust kasvatab, tuleb aga samm-sammult.

Õpiorg. Foto: Anna Markova

Õpiorg. Foto: Anna Markova

 

Kes on meie kangelased?

Reede pärastlõunal arutlesid Postimehe alal Kristina Herodes, Jüri Muttika ja Risto Berendson selle üle, keda võib tänapäeval pidada kangelasteks. Arutelu juhtis Sigrid Kõiv.

Vasakult: Jüri Muttika, Risto Berendson, Kristina Herodes, Sigrid Kõiv. Foto: Postimees

 

Mis teeb ühe isiku heroiliseks? Kas kangelane peab olema eneseohverduslik? Kas kangelane peab olema millegi poolest erakordne? Kas kangelane peab olema kuulus? Kas tal peab olema palju raha? Kas poliitik võib olla kangelane? Kas kangelasi on üldse olemas?

Ilmselt on igal inimesel oma ettekujutus kangelasest ning see ei peagi teiste arvamusega kattuma. Kindel on aga see, et ajakirjandus aitab kaasa kangelaste tekkele. See on juba iseasi, kas need kangelased on ühiskonna silmis positiivsed või negatiivsed.

Kangelaste arutelus oli kõigil võimalik oma sõna sekka öelda. Nii kasutas üks noormees juhust ja avaldas arvamust, et ka lihtsad inimesed, kes ei satu oma suurte tegudega meediapilti, võivad olla väga huvitavad kangelased. Kellegi elu päästnud inimene võib olla palju heroilisem kui leheveergudelt tuttav staar.

Berendson tõi välja asjaolu, et ajakirjandusel on keeruline leida neid lihtsaid kangelaslikke tavainimesi üles. Muttika lisas, et negatiivsete lugudeni on ajakirjanikel lihtsam jõuda, sest hädasolija võib näha ajakirjandust viimase õlekõrrena ning nii jõuab tema lugu suurema tõenäosusega avalikkuse ette.

Kuulajate seast ütles sõna sekka ka Eerik-Niiles Kross, kelle sõnul on kangelane selline inimene, kes ajab oma asja ega lase end meediast häirida.

Aga kui inimene on kord juba kangelane, kas ta on selle tähesäraga kaetud igavesti? Ilmnes, et vale sammu korral võib üsna lihtsalt langeda antikangelase staatusesse, negatiivsed teod jäävad rahva mällu ikka paremini kui positiivsed.

Kuidas peaks meedia serveerima auditooriumile antikangelasi? Kas enesetaputerroristide näopildi avaldamine meedias on õigustatud? Herodes arvas, et kui selline tähelepanu on terroristi elus ainus suur hetk, siis oleks mõttekam nad sellest üldse ilma jätta.

Kross teatas, et läbinisti positiivset kangelast polegi üldse olemas. Herodes lisas, et eestlane ei taha, et keegi oleks ideaalne – kangelane peab olema inimlik.

Postimehe ala poole kõndides suutsin enda silme ette manada mitmeid pilte kangelastest, aga sealt poolteist tundi hiljem lahkudes mõlgutasin mõtteid hoopis selle üle, kas kangelast kui sellist üldse eksisteerib.

Tööle tahetakse 20-aastase töökogemusega noori

Tööeluala lavale astusid esimese festivalipäeva alguses töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski, töötukassa juht Meelis Paavel, ametiühingute juht Peep Peterson ja Eesti Tööandjate Keskliidu juht Toomas Tamsar, et Urmas Vaino juhtimisel arutleda teemal “Ühiskondlik suhtumine töösse ja töötusesse”.

Eestis on ligikaudu 702 000 tööealist inimest, seega puudutab see teema paljusid. Reede keskpäeval kogunesid karget õhku trotsides Vallitorni lähedal paiknevale silmatorkavalt oranžile tööelualale arutelu kuulama valdavalt keskealised ja vanemad inimesed, aga siin-seal võis istumas märgata ka noori.

Foto: Anna Markova

Vasakult: Urmas Vaino, Peep Peterson, Toomas Tamsar, Jevgeni Ossinovski ja Meelis Paavel. Foto: Anna Markova

 

Arutelu algul tõid vestlejad välja viimase 30 aastaga tööturul toimunud olulisemad muutused. Tööturul on ettevõtlusvabadus ning olulist rolli tööturu muutumisel on mänginud Eesti taasiseseisvumine. Varem peeti töötamist paratamatuseks, aga nüüd on kinnistunud nii mõneski inimeses arusaam, et tal on õigus elada head elu ka töötamata. Kui varem oli tavaline, et inimene töötas 30-40 aastat ühes ettevõttes, siis nüüd ollakse ühe töökoha peal mõned aastad ning terveks eluks pole töökoht kellelegi tagatud. Samuti on inimese tööelu tunduvalt pikem kui varem ning pensionit ei suudagi paljud ära oodata.

Ossinovski märkis, et rutiinsed tööd kaovad, asemele tulevad masinad ning loovust nõudvad tööd. Tehnoloogia on lihtsalt muutumas odavamaks kui inimese palkamine. Peab arvestama ka sellega, et elu jooksul tuleb ligi kolm korda elukutset vahetada, seega on saanud aktuaalseks elukestev õpe.

Tamsar rääkis, et töötaja valikuvabadus tööturul on suurenenud, seda eriti rahvarohketes piirkondades. Pakkumine tööturul on märgatavalt suurem kui nõudlus. Tema sõnutsi peaksid inimesed mõtlema endast kui teenusepakkujast, mitte kui töölisest.

Eestis on ligi 39 000 noort, kes ei õpi ega tööta, ning 130 000 praegu töötavat inimest on varsti kadumas tööjõuturult. Kes neid inimesed asendaks? Välja pakuti välistööjõu sissetoomist, eakamate ja vähemvõimekamate inimeste tööle rakendamist ning samuti vajadust motiveerida neidsamu noori, kes praegu jõude on.

Aga kes need noored on, kes ei omanda enam haridust, aga pole ka tööturul rakendust leidnud? Selle numbri taga peituvad näiteks ühiskonnast väljakukkunud, sealhulgas narkomaanid. Osa sellest grupist moodustavad 20ndates eluaastates noored, kes elavad endiselt vanemate juures ja pole  tööotsa leidnud. Samuti puudub selge ülevaade välismaal töötavate noorte hulgast.

Arutelul kõlas mõte, et noored ei taha Töötukassasse abi saamiseks pöörduda kohe pärast kooli, sest nad pole ju tööd kaotanud. Tööturult tõrjutuid tuleks hakata aga uue süsteemiga tagasi tooma. Ossinovski tõi näite, et Hamburgis on haridus-, sotsiaal- ja töönõustamine kõik kokku toodud ning arvas, et Eestis peaks püüdlema sama.

Mis on veel meie töömaastikul valesti? “Tööandjad eeldavad, et tööle tulev noor on hakkaja, maailma näinud ja 20-aastase töökogemusega,” võttis Peterson kokku probleemi, millega peavad paljud noored tööd otsides silmitsi seisma.

Ossinovski arvates ei tohiks 13-14-aastaseid vati sees hoida ning nad peaksid selles vanuses kätte saama oma esimese töökogemuse.  Lisaks tuleks rohkem rõhuda haridussüsteemi praktilisusele, et koolist tuleksid loovad ja hea meeskonnatööoskusega inimesed, mitte autoriteetsusele allujad. Koolis tasuks rohkem teha pikemaajalisi projektitöid, et noored õpiksid planeerima oma aega ja arendaksid enesekontrolli.

Ossinovski rääkis oma kogemusest, et tänapäeval lapsi mustikaid korjama palgata on üsna raske, aga tema enda lapsepõlve ajal tegid noored suvel palju parema meelega füüsilist tööd. “Noorte arusaam töötamisest on muutunud – töö peab olema fun ja ei tohi eraelu segada,” lisas Paavel.