Warning: Use of undefined constant slug - assumed 'slug' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt39692/domeenid/www.arvamusfestival.ee/2016/wp-content/plugins/arvamusfestival/af.php on line 544
Sildistamine kui verbaalne mõõk enda kaitsmiseks - Arvamusfestival 2016
Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Sildistamine kui verbaalne mõõk enda kaitsmiseks

Iga inimese külge on võimalik kleepida mõttelisi silte. Selleks ei pea teda isegi tundma – mõne sildi leiab kasvõi välise vaatluse põhjal. Sildistamist kasutatakse tihti provotseerivates mõttevahetustes, kus rünnatakse isikut, mitte tema mõtteid. Vabadus(t)e alal algas laupäevane festivalipäev aruteluga „Kuidas diskuteerida „lolliga“?“, kus lahati sildistamise tagamaid.

Foto: Tauno Tõhk

Vasakult: David Vseviov, Mari-Liis Lill, Krister Paris ja Annika Uudelepp. Foto: Tauno Tõhk

 

Ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, näitleja Mari-Liis Lill ja ajakirjanik Krister Paris said arutelu algul moderaatorilt Annika Uudelepalt ülesande öelda välja need sildid, mis nende isiku külge on elu jooksul riputatud. Peab tõdema, et sildistamisega oleme kokku puutunud suuremal või vähemal määral kõik. Mõne sildi saame  külge oma sünnipäraste omaduste tõttu, mõne aga mingite valikute või tegude tulemusena. Sildistamist põhjustab hirm ning see on ka üks viis, kuidas teistega manipuleerida.

Inimest, kellega astutakse väitlusesse või vaidlusesse, ei peaks ilmtingimata pidama lolliks, kui arvamused erinevad. Sageli  on inimestel  ühe ja sama teema kohta erinev informatsioon ning vastavalt sellele teevad  nad oma järeldused. Heas arutluses jagatakse omavahel infot ja veendakse teist osapoolt. „Selge on see, et sa ei saa oodata, et ta kohe diskussiooni lõppedes tõuseb püsti ja ütleb, et sul on õigus. Pigem jääb see kuskile ketrama ja eks näis, mis järeldusele inimene lõpuks jõuab,“ sõnas Paris.

Uudelepp juhtis tähelepanu ühele inimgrupile, kellega on eriti raske diskuteerida: „Need on sellised räuskajad ja vahelekarjujad ja demagoogiameistrid, kelle varrukast pudeneb demagoogiavõtteid.“

Parise arvates ei saa ka demagoogiavõtete valdajaid lolliks pidada. Aga mida nendega diskussioonis peale hakata? See on Parise sõnul koht, kus ennast harida ja „vaenlase“ võtteid õppida, et vähemalt publikule mõjuda. „Sest nagu väga paljud ka ütlevad, on populistid suurepärased sõnumi kohaletoojad ja need teised, kes on võib-olla mõistlikud ja liberaalsed, on selles enamasti kohutavad,“ lisas ta.

Vseviov märkis, et võime ise end ilma jätta mõnest väärtuslikust kontaktist või sümpaatsest inimesest, kui me ei suuda näha tõelist isikut tema külge kleebitud sildi taga. Nii hakkame end ümbritsema ainult endasuguste inimestega ning teistsugused mõtted ei jõua enam meieni.

„Arvamuse avaldamine ei tohiks olla see koht, kus sa lähed võitlusesse,” lausus Lill. “See on tegelikult see koht, kus minul on arvamus, sinul on arvamus ja me arutleme ja võib-olla siin keskel on meil ka mingisugune ühine arvamus. Aga kui see praegu on muutunud selleks, et ma pean igal juhul minema, mõõk käes, siis on selge, et enamik meist ei taha surra.”

Miks siis on arvamuste avaldamisest saanud võitlusareen? Vastus on lihtne – inimestel on tahtmine olla tark ning mitte jääda teiste silmis rumalaks, mistõttu tõmmataksegi välja verbaalne mõõk.

Foto: Tauno Tõhk

Diskussioonis tuleks hinnata inimese mõtteid, mitte isikut. Foto: Tauno Tõhk

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *