Esimesel Arvamusfestivalil istus kohvikus ja ajas juttu seltskond, kelle vestlus päädis mõttega, et Eesti vajab narratiivi, ühte ühist eesmärki, lugu, mis puudutaks meid kõiki. Sellest ideest sai üks Arvamusfestivali oluline osa ja tänaseks on kirja pandud mitmeid ühise arutelu tulemusena sündinud tuleviku Eesti lugusid. Ühes neis unistatakse, et Eesti kuulub tulevikus rahvale.
Me unistame Eestist, kus inimesed tunnevad üksteist ja aitavad üksteist. Kus igal inimesel on oma oskus ja ta on sellega abiks teistele. Kus raha on kaotanud oma tänase tähtsuse ja jõujooned ei jookse mööda võimu ja varandust. Meie Eesti on inimesekeskne Eesti.
Meie Eesti on Eesti, kus inimesed teavad oma juuri ja sugulased hoiavad oma suguvõsa traditsiooni. Kus oskused lähevad üle isadelt poegadele ja emadelt tütardele. Kus inimesed oskavad ja julgevad teha kõige kummalisemaid asju ja tahavad õppida.
Julgust ja entusiasmi peame me väga oluliseks – julgust proovida uut või unustatud vana ja julgust luua uusi kontakte. Samuti igatseme me inimestevahelist avatust. Väikeses riigis tunnevad pea kõik üksteist.
Me tahame panustada. Kõik inimesed on riigi tegemistes kaasas. Rahvas jagab ülesanded ära. Me oleme valmis aitama ja käed külge lööma.
Selles tuleviku Eestis on sõbrad nagu sugulased ja nad kõik hoiavad kokku. Igal pool on lapsed.
Selles tuleviku Eestis on alles metsad ja niidetud taluõued ja loomad. See on ilus ja hoolitsetud Eesti, mis tunneb ja hoiab alles oma juurtest ammutatud rikkust.
Kõik pilve-Eestid ja e-Eestid lähevad mööda ja asenduvad millegi enamaga. Kui inimesed hoiavad alles juurte-tarkust, siis püsib Eesti.
Meie Eesti on Inimeste Eesti.
Mõtteid vahetasid Mari-Liisa Parder, Margus Saks, Priit Ahte, Mari-Mall Feldschmidt, Anu Vahtra-Hellat, Eva Truuverk, Marten Lauri, Kerttu Sepp ja Aleksander Valdmann. Loo kirjutas üles arutelujuht Ruti Einpalu.
Eesti tulevikuloo arutelu leiab aset 14. augustil kell 19.30 Arvamusfestivali Orualal.
Tulevikuloo juhendiga saab tutvuda SIIN.
Foto: Annika Haas / photos.visitestonia.com