Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Blogi

Ilmar Raag: informatsioonivõit ei lahenda konflikti

Integratsioonipoliitika alus peitub teineteise tundmaõppimises ja pidevas suhtluses, leiab valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag. Kuid veel enne, kui saame rääkida inforuumi lõimumisest ja emotsionaalsest rahulolust, tuleb lahendada suurem probleem: ihaldusväärse elukeskkonna loomine.

Raag osales koos ETV+ peatoimetaja Darja Saare, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse meediajuhi Natalja Kitami ja endise teleajakirjaniku Maksim Rogalskiga eelmisel laupäeval Arvamusfestivali eelüritusel Narvas arutelus „Kas inimesele on võimalik luua inforuumi või loob inimene inforuumi ise?“ ja andis pärast seda intervjuu Arvamusfestivali lehele.

Milline tundub olevat põhiline arvamus, mis inimestel tänase (30. mai) vestluse põhjal inforuumist ja võimalikust infosõjast on?

Arvamusi on väga mitmeid, täna oldi pigem leebed. Siin ei olnud raevukaid ühe või teise poole võitlejaid, isegi kui arutlejad omasid kindlaid seisukohti, olid nõus tunnistama, et ka teiste poole argumendid moodustavad osa tõest.

Kuidas tundus meelestatus ETV+ suhtes?
Saime teada seda, mida saab parandada vaid ajaga. Tundub, et ETV+ pigem umbusaldatakse. Ekstreemsematel juhtudel arvatakse, et tegemist on kanaliga, mis peab hakkama edastama valitsuse teadandeid või tegelema kohalike venelaste ajupesuga. Eks aeg näitab, mis sellest tuleb. Kõik tänased rääkijad kinnitasid aga programmilisi seisukohti, mis on väga kaugel sellest, et hakata puhtalt valitsuse hääletoruks. Igaühel on oma südametunnistus, millest tahetakse [uues kanalis töötades] lähtuda.

Mis oli see arvamus või mõte, mis teile osalejate seast silma paistis?
Kõige huvitavam oli vist see arutelu elavnemise koht, kui mõistsime, et me teame teineteisest päris vähe – eesti ja vene kogukond üksteistest. Narva ei tea, mis mujal Eestis toimub ja ka muu Eesti kardab natuke seda, mis Narvas on. Selle puhul ei aita õigete sõnade kasutamine, vaid inimesed peavad üksteisega suhtlema. On oluline, et toimuks teineteise vahel sotsiaalsed seosed.

Niisiis olukord ei ole päris lootusetu, sest probleemi teadvustatakse?
Ma ei saa küll kohe ühtegi lootuskiirt leida, sest teame, et Ida-Virumaa on maakond, kus praegu toimub kõigist Eesti maakondadest kõige kiirem väljaränne ja see on suurim Eesti regionaalarengu probleem. Võiks öelda, et Põlva või Ida-Virumaa on suhteliselt sarnased: noored lähevad ära, vanad jäävad. Tuleks leida tasakaal, sest mujale mineku põhjuseid ei ole päriselt ette näha. Suur küsimus ei ole mitte emotsionaalsest keskkonnast ja selle üle arutamisest, vaid esimene asi on kindlustada, kas maakonnas on töökohti ja kas tegelikult on elukeskkond olemas või mitte. Selles suhtes ei saa ma täna öelda, et oleksime koerast üle saanud.

Kas ja milline oleks olukorra parandamisel meedia roll?
Meedia ülesanne on seda probleemi üleval hoida. Kui see maha vaikida, ei ole ka kellelgi survet sellele rohkem mõelda. Aga kui palju me siin ka väga muuta saaks? Näeme, et n-ö sisemaise migratsiooni ja Narvast läände mineku taga on unistus ilusast ja kergest elust. Kuid see, et Narva elu jõuaks samale järjele nagu läänemaailma suurlinnade sädelus – sellega on ikka tõesti suured probleemid.

Aga eks ole ka Tallinn neist sädelevatest suurlinnadest arengu poolest üsna kaugel…
Jah.

On teada, et meedia oma erinevates vormides ei ole enam ammu tüüpilise massimeedia moodi, suhtlus ei toimu vaid ühesuunaliselt toimetustelt auditooriumile. Kas praegu ei peaks olema hoopis selline faas, kus meediaspetsialistid õpetavad inimestele, kuidas infot selekteerida?
Jah.

Aga kuivõrd on praegu inimestel inforuumis orienteerumise tarkust?
Tegelikult seda ei eriti ole. Kui praegu antakse koolides valikainena meediaõpetust, siis kui seni keskendus see artikli kirjutamisele või ühe videoloo tegemisele, siis võib-olla peaks praegu esmalt keskenduma meediakriitikale või teadlikule meediatarbimisele. Kui räägime infosõjast, siis esimene samm on ikkagi teadlikkus, seejärel ka valmisolek teistsuguste inimestega ühel moel elama. Eesti on siiski de facto erineva taustaga inimeste kodumaa.

Meenutage, palun, mis teie arutelu algul arvasite, kas hetkel on käimas infosõda või on inforuumis hetkeline torm?
Mina ütlesin, et see on valesti püstitatud küsimus, sest võiksime ju alguses küsida ka seda, kas meil on erinevate arvamustega inimesi või kas meil on erineva poliitikaga riike ning kõik järgnev on vaid küsimus selles, kui raevukalt oma seisukohti kaitstakse.

Kas võib ka siis olla, et nt Vene väga agressiivne meediakajastus ei mõjugi meile, sest oleme harjunud teistsuguse suhtlusega?
Infosõda ei saa eraldi käsitleda. Info on üks osa mingisugusest riikidevahelisest või ka huvigruppide konfliktist. See on vaid üks aspekt, millega tahetakse oma suuremat eesmärki saavutada. Selles suhtes ei tähenda ainult n-ö informatsioonivõit mitte midagi. Seepärast arvangi, et alati tuleks tegeleda ka konflikti enesega, mitte vaid dekoratsioonidega.

Ning viimaks: kuidas teile üldiselt Narva eelfestival meeldib?
Minu arvates on väga lahe. Minu vanaema ja vanaisa olid narvakad ja põhimõtteliselt peaksin ka samuti tundma end natuke narvakana. Kõik taolised üritused, mis seovad Narvat muu Eestimaaga, ongi kõige parem asi. Veelkord: senikaua, kuni asi on ainult deklaratsioonide tasandil (kuigi seegi on oluline, et ka sõnade tasandil tunnistaksime, et Narva on Eesti osa), siis on see täpselt see üritus, mis võiks Narvas olla.

Ja lisaks sellele on meil ju nüüd ka Darja Saar ja Natalja Kitam, kes ütlevad, et hakkame reaalseid tegusid tegema.
Just-just!

30. mail arutlesid Narva [eel]arvamusfestivalil ETV+ peatoimetaja Darja Saar, valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse meediajuht Natalja Kitam ja endine teleajakirjanik Maksim Rogalski koos Arvamusfestivali osalistega teemal „Kas inimesele on võimalik luua inforuumi või loob inimene inforuumi ise?“. Arutelu kokkuvõtte leiad siit.

Спасибо, Нарва!

Küllap olid Narva [eel]arvamusfestivali korraldajad Ilmataadiga tõsised vestlused maha pidanud, sest nii kõrvetavalt eredat päikest kui tol päeval, ei olnud sel kevadel Eestis vist paistnudki. Kuid lisaks ilmale – mis alati tundub olevat oluline faktor ja soojenduseks hea jututeema – jääb Narva eelfestival osalejatele meelde oma mõnusa segakeelsuse ja julgete mõttevahetustega. 

„Olen üllatunud, kui äge see ruum siin on, sest ma pole selles lossipargis varem ühtegi üritust näinud. Need kaks asja – Arvamusfestival ja lossipark – lihtsalt väga hästi sobisid kokku,“ sõnas Aet Kiisla, üks eelfestivali korraldajatest.

Tõepoolest, laupäeval Peetri väljakule jõudes polnud mingit kahtlustki selles, mis Narvas toimub: Arvamusfestivali suur helesinine A-täht paistis kutsuvalt Hermani kindluse esisest pargist. Lähemale jõudes tervitavad tuttavad kirjud võrkkiiged, naeratavad asised inimesed ja nii mõnigi leheveergudelt või telepildist tuttav nägu.

Kuid et ilm oli suurepärane ning osalistel alal mõnus pesitseda, oligi sõnarokkimine muretu ja lihtne. Kus siis veel kui mitte Arvamusfestivalil on tunni aja sees võimalik mõtteid vahetada nii Ilmar Raagi kui ka Artemi Troitskiga? Või siis arutleda telemaastiku vanameistrite Ainar Ruussaare ja Janek Lutsuga uue venekeelse telekanali, ETV+ üle? Või hoopiski mõlgutada koos Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liivaga mõtteid, millised on argumenteerimise parimad stiilinäited?

Tõestatud sai seegi, et festivali saab pidada ükskõik millises keeles. Kui Arvamusfestival läheb külla linna, kus enamasti suheldakse vene keeles, siis selles keeles arutlemegi – lihtne! Nii juhtuski ka Narvas, kus arutelude põhiseisukohad tõlgiti vastavalt vajadusele kas eesti või vene keelde. Vanematele inimestele polnud see ilmselt probleem ja andiski ehk hea võimaluse oskusi lihvida. Noorematele osalistele oli see väljakutse paras pähkel pureda. Kuid hea treening sellegi poolest – kui kõigest ka aru ei saanud, hakkasid mõtted siiski liikuma. Millal näiteks sina viimati tundsid, et tahaks nii-ii väga sõna sekka öelda, kuid ei oska peas toimuvat kõneks vormida?

Narva eelfestivali osaleja

Narva eelfestivali osaleja. Foto: Tauno Tõhk

Taolised olukorrad panevad mõtlema, kui palju või vähe me ise igapäevaselt arvestame sellega, et vestluspartner meiega sama taustsüsteemi jagaks; ning kui palju või vähe me selle eelduse eest hoolitseme. See meenutab, et suhtluse aluseks on vaja jagatud väärtusi ja teineteisest lugupidamist. Arvamusfestivali meeskond tahaks, et tekiks ühine arusaam; et astutaks välja igapäevastest eelarvamustest ja hirmudest ning julgetaks neutraalsel pinnal mängida täiesti uute ideedega. Jääb vaid loota, et iga osaline need lihtsad tõed ka muudesse ettevõtmistesse kaasaks.

„Mulle meeldisid need arutelud, kus polnud juures tõlget, oli mõnusam kuulata ja arutelu justkui voolas. Positiivne üllatus oli ka see, kui palju sain aru vene keelest. Ja ka see, kui palju inimesed kaasa rääkisid – arutelud läksid käima! Eestlastega tavaliselt nii ei ole. Isegi siis, kui inimestel oli teistsugune arvamus, öeldi see siin välja. Arvan, et siin võiks edaspidigi väga hästi sel festivalil minna,“ leidis festivalil osalenud fotograaf Tauno Tõhk.

Seega, aitäh, Narva, et meid oma koduhoovis vastu võtsid ja mõtteruumi sisse lubasid. Meil on teineteiselt nii mõndagi õppida, hoiame siis pöidlaid pihus, et me seda päikselist laupäeva silmist ja südamest ei laseks. Taaskohtumiseni! Увидимся!

korraldajad

Narva [eel]arvamusfestivali korraldajad. Foto: Tauno Tõhk

[eel]arvamusfestivali haridusalal kõneldust saad lugeda siin ning inforuumi teemadel peetud vestlustest ülevaate siit. Stiilinäite festivali lõpus koostatud tuleviku Eesti loost leiad aga siit.

Minu Eesti aastal 2040

Narva festivali lõpetas inspireeriv arutelu “Eesti tuleviku lugu otsimas”. Sel puhul ei juhtinud vestlust eeskõnelejad, vaid moodustati arutelugrupid, mille ülesandeks oli leida Eesti tuleviku lugu.

Läbi küsimuste nagu “Mis teeb mulle Eestis rõõmu?” ning “Mida võtaksin kaasa minevikust, et näha seda tulevikus?” sündisid kas üksikud või grupilood, mis iseloomustavad arutelust osa võtnud inimeste nägemust tuleviku Eestist.

Ühe festivalil osalenute ühisloominguna sündinud loo avaldame ka siin:

Minu Eesti aastal 2040

Meil on selja taga palju aastaid seda oma Eestit. Neid aastaid tuleb kindlasti veel. Kuid see, milliseks need aastad kujunevad, on ikka veel meie endi teha.

Mina olen nõus Eesti tulevikule kaasa aitama. Mina tahan unistada. Minul on üks ilus ettekujutus sellest, milline võiks see minu tulevik Eestimaal olla.  Minul on päev aastast 2040.

Ma teen oma silmad hommikupäikeses lahti. Ma olen vaba. Minu enda kujundada on järgnev päev. Ma võin kiita takka, rõkata rõõmust, kurjustada, maha laita – need on minu valikud.

Mul on minu sõbrad. Nad elavad minu südames. Aga nad on ka minu taskus telefonis, laual arvutis, rahakotis ID-kaardil. Ma olen üks suur E. On nii hea, et kõik on nii lihtne. Lihtne on hea.  Lihtsusel ei tasu ennast eksitada lasta. Vaat’ et iga päev muutub midagi. Neid muutusi ma ei karda. Need arendavad mind ja mu riiki.

Jah, mul on valikuid mõelda. Mul on ka valikud teha. Ma tantsin flamenkot, õpin kreeka, hiina ja sango keelt. Ma käin kokakoolis ja õpin tšellot. Homme oli plaan programmeerimist lähemalt uurima minna.

Võimalused on minul. Võimalused on mu lastel. Nende kool on suurepärane. Lapsi on seal koolis maalt ja linnast. Mu laps on õnnelik. Ta elu on mitmekesine. Tal on sõpru, erinevaid sõpru. Mu laps oskab mitmeid keeli. Aga on üks keel, mida ta lisaks teadmisele ka tunneb – meie oma keel, eesti keel.

Ma elan linnas. Minu esiemad seda linna ei tunne. Minu linnas on õhk puhas. Õhk on puhas, tänavad on puhtad, minu meel on ka tänu selle puhas. Roheline on siin. Mul on omad peenrad. Jah, täitsa linnas. Sõpradel on ka.

Ikka veel tõmban päikese tõusuga masti Eesti lipu. Isegi kui seda lippu käepärast poleks, tõuseks see iga päev mu südames. Mul on mu riik, mu rahvas, mu teadus, kultuur. Laulu- ja tantsupidu tuleb ju suvel, kes enam teab, mitmes see on. Aga päris mitmes. Sellest ma ei väsi.

Tantsida täna omi tantse, laulda omi laule, rääkida oma keelt, hoida oma riiki ja kaitsta lähedasi – see on minu päev tuleviku Eestis.

Loo autorid on Inga Jaagus,  Liina Kalamees, Jan Poznahirko, Indrek Rikka, Mariann Rikka, Birgit Rootsi, Maiu Uus.

Arvo Pärt kahe inforuumi liimiks

„Noh, kas praegu on infosõda või kõigest (info)torm veeklaasis?“ esitas Ago Gaškov Narva linnusemüüride ääres suurel arutelualal muiates provotseeriva küsimuse.

„Raske öelda, tundub, et on suur segadus,“ arvas mururohelises mantlis naine esimesest pingist.

„Torm! Kindlasti torm, sest infot on tõesti palju,“ nentis vanem proua arutelu-ala tagumisest nurgast.

„Mulle tundub, et see küsimus on natuke valesti esitatud. Niisamuti võiks küsida, kas inimestel on eriarvamusi või kas erinevad riigid ajavad isesugu poliitikaid. Sellest mõttekäigust edasi minnes taandub küsimus sellele, millise raevukuse astmega kaitsetakse oma arvamusi/riiki/positsioone,“ arvas Ilmar Raag, kes istus koos Darja Saare, Natalja Kitami ja Maksim Ragalskiga [eel]arvamusfestivali arutelus, mis keskendus küsimusele, kas inimesele on võimalik luua inforuumi või loob inimene inforuumi ise.

„See on võitlus inimeste hingede ja mõistuse pärast ja seetõttu pigem sõda,“ arvas Ragalski vastusteringi lõpetades.

Nõnda algas Narva [eel]arvamusfestivali suure arutelu-ala mõtisklus inforuumi kujundamise ja võimaliku mõjutamise üle. Räägitakse ju mitmel pool, et käimas on halastamatu infosõda ja kodunt nina välja pistes saame kindlasti propagandaga korraliku obaduse vastu mõistust. Ning kindlasti on Eestis inforuumist rääkides kõige suurem mure selle üle, kas kohalikud venekeelsed inimesed tarbivad piisavalt Eestis toodetud meediat, kas saavad aru ja tahavad ka kaasa mõelda.

Narva [eel]arvamusfestivali inforuumi arutelus osaleja.

„On võimatu, et tekiks meedia, mis suudaks ühendada kogu rahvast,“ tõdes Raag. Ja küllap ei olegi vajalik sellise monstrumi olemasolu või vähemalt tundub, et seda ei oodanud arutelust osavõtjad. Ühise mõistmise pudelikael on tumedapäise vene noormehe sõnul esmalt see, et kahel Maarjamaal elaval rahvusel on nukralt vähe ühist. Väärtuste, lootuste ja teadmiste vahetamine ning ühise jututeema leidmine võiks rahvustevahelist lõhet oluliselt vähendada.

„Tuleb leida erinevaid teemasid, mis inimesi liidaks. Üks neist võiks olla näiteks kultuur,“ arvas järgmine festivaliosaline. „Niisiis Arvo Pärt kahe inforuumi liitjaks?“ päris Gaškov vastu. „Aga miks ka mitte?“ vastas noormees.

Kuid nagu tõdes Maksim Ragalski, inforuumist rääkides tuleb kindlasti meeles pidada üht reeglit: see on miski, mida luuakse. Päris kindlasti asub seda tegema ka Rahvusringhäälingu uus venekeelne kanal ETV+. „Olen veendunud, et uued vene auditooriumile suunatud projektid on edukad siis, kui sisu vastab siinsete venelaste väärtushinnangutele. Eestlaste ja venelaste väärtushinnangud on erinevad,“ pani Ragalski ETV+ peatoimetaja Darja Saarele südamele, et pelgalt tõlkimisest ei ole kasu.

ETV+ peatoimetaja Darja Saar

Saar kinnitas aga läbi arutelu korduvalt: ETV+ on enamat kui üks telekanal. Vene keelde tõlgitud eesti „Aktuaalse kaamera“ uudiste tekste ei tasu sealt kunagi otsima hakata. Plaanis on teha originaalsisu, millest suur osa on tulnud rahva endi seast ning levida Facebookis, festivalidel, raamatute, näidendite ja rahvaalgatustena. Just nii pannakse alus ühisele suhtlusele, koostöö käigus tõstatakse puudutavaid teemasid ja leitakse sobiv suhtlusviis.

„Olen väsinud sellest, et keegi pidevalt ütleb mulle, kuidas otsustada, mida pean vaatama, tegema ja kuidas elama; et keegi valib välja, mida ja kuidas otsustada. Noored ja vene inimesed on sellest samuti tüdinud. /—/ Et selleks, et mul oleks hea elada, peaksin kaerajaani tantsima? Vabandust, aga mulle meeldivad hoopis ballett ja ooper. See aga ei tähenda seda, et ma ei tahaks anda oma panust riigi arengusse. /—/ Väga kaua on räägitud sellest, et peaks olema rohkem infovahetust, aitab nüüd lihtsalt rääkimisest ja teeme selle ükskord ära,“ sõnas Saar.

Natalja Kitim selgitas hiljem Arvamusfestivali blogimeeskonnale, et ETV+ on praeguseks üleskutse peale saanud enam kui 200 ideed, mis aitavad panna aluse eesti-vene ühise mõistmise platvormile, üks saabunud ideedest teostatakse sügisel. Ning et nüüd tõesti tegutsema on hakatut näitab seegi, et mõne aja eest algas 70 vene ja eesti gümnaasiuminoore meediakoolitus. Segakeelne 35-liikmeline tiim saab oskusi esimest korda suuremalt lihvida augustis, Arvamusfestivalil Paides.

Kool peaks olema lihtsalt kool

Haridusarutelu NarvasMis on vene kool Eestis? Kas see on Eesti haridus vene keeles või vene haridus Eestis? Mis on õpilaste jaoks tulevikule mõeldes kõige kasulikum?

Neile ja veel paljudele teistele haridust puudutavatele küsimustele proovisid Narvas toimunud [eel]arvamusfestivalil vastust leida Eduard Odinets, Irene Käosaar, Kristina Kallas, Triin Ulla ja Sergei Seredenko. Arutelu juhtis Aet Kiisla.

Lühikesele küsimusele „Mis on vene kool Eestis“ järgnes hingest tulev avalik arutelu, mille käigus said sõna paljud erinevad arutelus osalejad. Omi mõtteid sel olulisel teemal olid jagama tulnud mitmed õpetajad ning õpilased eesti ja vene koolidest.

Kui sageli öeldakse, et „arvamusi jagus seinast seina“, siis antud arutelu puhul oli arvamusi küll palju, kuid need klappisid omavahel ja lõid justkui ühe suure avaliku arvamuse. Vestluse käigus tuli välja, et kool peaks olema lihtsalt kool. Ei ole vaja eraldi vene kooli ega eesti kooli, vaja on kohta, kus õpilastel oleks piisavalt võimalusi valida ning saada parim haridus. Eduard Odinets ütles, et pole oluline, mis keeles õpitakse. Pigem tuleks esmalt paika panna tulemus, milleni hariduses püüeldakse ning seejärel pole vahet, kuidas selle tulemuseni jõutakse – peaasi, et jõutakse.

Jaguneti väiksematesse gruppidesse, kus vaadati tulevikku, pakkudes visioone, milline võiks olla vene kool Eestis tulevikus. Mõtteid ja ettepanekuid oli mitmeid – luua rohkem suuri kvaliteetseid ühisgümnaasiume; koolitada vene õpetajaid nii, et nad oleksid kompetentsed eestikeelset haridust pakkuma; anda eesti ja vene lastele võimalus tasuta eelkooli raames üheskoos mängida ja õppida ning koondada erineva emakeelega õpilased mitte ainult ühte koolimajja, vaid ka ühte klassi.

Arutelu lõppedes jäi kõlama üks kandev mõte – mõelda tuleb eelkõige lastele, neile peab andma võimaluse valida. Nii publik kui ka eeskõnelejad avaldasid lootust, et nende valikuvõimaluste pakkumisteni tulevikus ka jõutakse.

Arvamusfestivalil otsitakse Eesti tuleviku lugu

8.2_land_of_contrasts-nilson_04Arvamusfestival ootab sel aastal kõiki huvilisi osalema Eesti tulevikuloo välja mõtlemises ja esimene võimalus kaasa lüüa on homme Arvamusfestivali eelfestivalil Narvas.

„See, millises Eestis me elada soovime, on meie kõigi – minu ja sinu – teha,” ütles tulevikulugude kogumise eestvedaja Marten Lauri. „Küllap oleme kõik ühel hetkel tulevikule mõelnud. Tulevikulooga on võimalus seda teha koos mõttekaaslastega. Üksteist ära kuulates ja enda sisse vaadates saab sellele tuleviku-Eestile sammu lähemale astuda.”

Ta lisas, et tulevikulugu ei ole niisama “arutelu”, vaid see aitab päriselt enda sisse vaadata ja mõelda, et see, millises Eestis me tulevikus elada tahame, ei ole kellegi teise teha kui meie enda. Eesmärk ongi kaasata kõik eesti inimesed, kellel on huvi Eesti tuleviku teemadel kaasa rääkida. Mõtteid vahetama ja üheskoos arutlema on oodatud need, kes julgevad oma soovid, ettepanekud ja unistused Eesti kohta välja öelda.

Arutelud ei eelda mingisugust ettevalmistust. Kohapeal vestluse käigus sünnivad kas isiklikud või grupilood ning arutelude lõppedes peaksid osavõtjad suutma sõnastada selle, mida nad kas üksi või koos kaaslastega ise Eesti tuleviku jaoks teha saavad. Kõik kirjapandud tulevikulood talletatakse ning edastatakse loovmõtlejatele, kirjanikele, luuletajatele, stsenaristidele, kunstnikele ja teistele tõlgendamiseks.

Esimene tulevikulugude arutelu toimub Arvamusfestivali eelürituse raames 30. mail Narvas. Vabas vormis arutelu „Eesti tulevikulugu otsimas“ algab kell 17.00.

Hea arutelutava annab osalejatele käitumisraamistiku

0000054_argumenteerimine-juhtimisesArvamusfestival soovib tuua kokku inimesed ja organisatsioonid üle Eesti ning anda neile võimaluse mõnusas, sundimatus õhustikus vestelda nende küsimuste üle, mis Eesti jaoks olulised, ent millest tavaliselt räägitakse kinnistes koosolekuruumides.

Selleks, et Arvamusfestival oleks võimalikult hea mõttevahetusplatvorm kõigile, on meeskond sõnastanud hea arutelutava ja ootab, et festivalil osalejad sellest kinni peaksid.

Arvamusfestivali sisutiimi juht Margo Loor, mis on Arvamusfestivali hea arutelutava?

Arvamusfestivali ellukutsujad leppisid esimesel aastal kokku seitse põhimõtet, mis on festivali korraldamise aluseks. See ongi Arvamusfestivali hea arutelutava. Seda võiks võrrelda põhiseaduse üldosaga, kus on kirjas, mis on need suured väärtused ja printsiibid, millest lähtuvalt korraldajad teevad jooksvaid otsuseid.

Meie jaoks on oluline, et inimesed austaksid nii kõiki teisi festivali osalejaid kui ka nende aega ja oleksid teiste inimeste suhtes hinnanguvabad, reageerides inimese mõtetele, mitte tema isikule. Ootame, et arutlejad tõestaksid oma väiteid ja peaksid kuulamist sama oluliseks kui kõnelemist. Tahaksime, et arutlejad keskenduksid lahendustele selle asemel, et lihtsalt kritiseerida. Ja üldiselt tahaksime, et kõneleksid inimesed, mitte esitlusmaterjalid, seega PowerPointi kasutamisest soovitaksime pigem loobuda.

Miks on festivalil sellist raamistikku tarvis?

Korraldajad vahetuvad, esialgsed suusõnalised kokkulepped võivad ununeda. Uued, festivali käivitamisel ettenägematud olukorrad võivad korraldustiimi ette kerkida. Nendel puhkudel aitab hea arutelutava kiiresti leida õige lahenduse, ei pea hakkama otsast peale elu ja festivali mõtet läbi väitlema. Saab vaadata head arutelutava ja sealt meenutada, mis on kogu tegevuse n-ö DNA.

Kui ma tulen Arvamusfestivalile osalema ja tahan head arutelutava austada, siis mida ma pean silmas pidama? Kuidas peaksin käituma?

Hea arutelutava punktid on kirjas nii festivali toimumispaigas, kavas kui ka kodulehel. Nende läbilugemine võtab alla minuti, kuigi igaühest võiks rääkida tunde. Festivali ajal näpuga järge ajama ei pea. Nagu juba ütlesin, on heas arutelutavas näiteks kirjas, et kuulamine on sama oluline kui kõnelemine, et hea arutelu sünnib vastastikusest austusest ning et väärtuslikeim on argumenteeritud arvamusvahetus, kus oma seisukohtade toetuseks esitatakse ka loogilisi ja faktilisi tõestuskäike. Asjad, mida mõistlik inimene heas arutelus nagunii teeb.

Üks hea arutelutava punkt, mille vastu Eesti avalikus ruumis kiputakse siiski sageli eksima, on reageerimine inimese esitatud mõtetele, mitte tema isiku ründamine. Nii et kui festivali külastaja tahab head arutelutava austada, siis võiksid Vallimäelt eemale jääda isikute pihta käivad pilked ja sõnarünnakud. Loome koos kultuurse ja lahendusi pakkuva õhkkonna, kus igaühel on õigus oma arvamusega arutelus osaleda.

Anna festivalile hoogu!

Eelmise nädala lõpus alanud Arvamusfestivali Hooandja kampaania annab võimaluse toetada seda, et augustis oleksid tingimused arutlemiseks mõnusamad kõigile osalejatele, kaasa arvatud festivali vabatahtlikele.

Hooandjate toetusel loodetakse katta enam kui 150 vabatahtliku majutus- ja toitlustuskulud festivali ajal. Osa rahast kulub sellele, et muuta Vallimägi mugavamaks, pakkudes rohkem istumisvõimalusi ja varjualuseid. See kõik peaks kaasa aitama sellele, et festivaliala soosiks võimalikult palju kaasavaid aruteluformaate ja oleks vihmakindel.

„Tellime toetuse abil võimalikult palju töid kohalikelt inimestelt – lapitekkide õmblejatelt, festivaliala ehitajatelt ja teistelt,“ rääkis Arvamusfestivali turundusjuht Anu Melioranski. „Meil on üks suurem unistus – toota koostöös EKA arhitektuuri eriala magistrantide, õppejõudude ja inseneridega vihmakindel varjualune, mis sobib Paide Vallimäe looduskaunisse keskkonda.“
Korduvkasutatav varjualune on moodne, mugavalt üles seatav ja kokkupandav ning vaatamata oma avatusele ja õhulisusele pakub see kaitset tuule ja vihma eest. „Joonised ja maketid on juba olemas, nüüd on vaja varjualune päriselt valmis teha,“ lisas Melioranski.

Samas võib juhtuda, et küllaltki mahukas ja palju tööd nõudev varjualuse projekt valmib alles 2016. aasta Arvamusfestivaliks.
Nagu tavaks, teeb Arvamusfestival kõikidele hooandjatele tänutäheks festivaliga seotud kingitusi. Kingituste hulgast leiab nii Arvamusfestivali kõrvarõngaid, Stella Soomlaisi spetsiaalselt festivali jaoks loodud nahast käepaelu, õpilasfirma Sikikikilips loodud kikilipse kui ka Reet Ausi disainitud Arvamusfestivali T-särke.

Lisaks hooandjatele toetavad Arvamusfestivali Avatud Eesti Fond, Paide linn, Järvamaa omavalitsused, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Swedbank ja Eesti Energia.

Arvamusfestival toimub 14. ja 15. augustil Paide Vallimäel. Festivalilt leiab hulgaliselt võimalusi, et lüüa kaasa inspireerivates aruteludes ning diskussioonides, leida oma ideedele ja ettevõtmistele kaasaelajaid ning hankida uusi ja põnevaid tutvusi.

„Eks Arvamusfestivali teevad ja toetavad need, kelle arvates on Arvamusfestival üks võimalus ise midagi ära teha, muuta elu Eestis paremaks,“ sõnas Melioranski.

Hoogu saab anda 7. juulini Hooandja kodulehel.

Hellam: Arvamusfestival kui mõtete laulupidu ja vaidluste folk

1972754t81he0baSel suvel kolmandat korda toimuv Arvamusfestival avab festivalihooaja juba 30. mail, mil Narvas toimub esimene arutelude päev, mis aitab tuua erinevaid teemasid ja debatte inimestele lähemale ja koju kätte.

Eelfestivali eesmärk on luua keskkond uute ideede ning ühiskonna jaoks kasulike ettevõtmiste sünniks, arendada arutelu- ja suhtluskultuuri Eestis ning inspireerida inimesi oma elu mõjutavatel teemadel sõna sekka ütlema.

Päeva jooksul leiab aset mitu inspireerivat arutelu. Näiteks mõtisklevad Eduard Odinets, Irene Käosaar, Kristina Kallas, Triin Ulla ja Sergei Seredenko selle üle, mis on vene kool Eestis, arutelu „Eesti tuleviku lugu otsimas“ mõttetalgutel üritatakse sõnastada, mida eesti inimesed ise oma riigi tuleviku jaoks ära teha saaksid.

„Narva festival keskendub paljuski Narva arengu tuleviku teemadele,” tutvustas Narva festivali Mall Hellam, kes juhib üht olulisemat Arvamusfestivali toetavat organisatsiooni: Avatud Eesti Fondi. „Päeva avavad venelastele hästi tuntud Artemi Troitski ja Vasja Oblomov, kes lahkavad Venemaa olukorda ja arenguid kultuuriinimeste vaatenurgast. Loodetavasti tuleb põnev ja inforikas päev.“

Põnev ja mitmekesine on ka augustis Paides toimuva Arvamusfestivali programm. Plaanis on arutelusid soorollide, kodanikuühiskonna, tervise, ettevõtluse, eetika ning paljudel muudel huvitavatel teemadel. Lisaks uutele teemadele võib festivalil näha ka uudsemat lähenemist teemaaladele.

„Me ei nimeta ainult haridusala, keskkonnaala või majandusala, vaid püüdsime leida kitsamaid teemasid ja probleeme, mida iga ala võiks lahata, esile tõsta ja millele lahendust otsida,“ selgitas Arvamusfestivali teemaalade programmi juht Maiu Uus.

Nagu eelmistel aastatel, on ka sel korral festivali kandvaks jõuks inimesed, kes julgevad ja tahavad erinevatel Eestit puudutavatel teemadel kaasa rääkida. “Aastad on näidanud, et Paide festivalile tulevad kokku inimesed, kes on huvitatud Eesti käekäigust ja soovivad Eesti asjades sõna sekka öelda. See on omamoodi mõtete laulupidu ja vaidluste folk, mis ühendab endas väga erineva taustaga inimesi,“ rääkis Hellam. Ta lisas, et Arvamusfestival pakub harukordse võimaluse kohtuda silmast silma, luua kontakte, vaielda ja arutleda otse ja oma nime all ning muuhulgas saada uusi teadmisi ka väljendus- ja väitlusoskuse alal.

Veebruaris toimunud ideekorjele laekus 250 mõtet, millistel teemadel võiks tänavusel festivalil arutleda. Nendest pannakse kokku üle 30 teema-ala. Festivali programm peaks selguma lähinädalatel.

Artemi Troitski: Lauluga võib protesteerida

42518BF0B08CD8055FF830A6C6F6EE9FD90DF78EFC1AE031D9AB6BE13F65CF7BMuusikakriitiku ja ajakirjaniku Artemi Troitski silmis on laul üks arvamuse avaldamise vormidest. Narvas astub Artemi Troitski järgmisel laupäeval osalejate ette koos Vene muusiku Vasja Oblomoviga, et koos arutleda, milline on muusika tähtsus ühiskonnakriitikas. Mida arutelult oodata?

Millest 30. mail Narvas Vasja Oblomoviga räägite ja mis teemasid puudutate?
Ei tule arutelu, vaid pigem dialoog minu ja Vasja Oblomovi vahel. Vasja Oblomov on tuntud Venemaa laulja. Ta on pärit Rostovist, aga viimased aastad on elanud Moskvas ja kirjutab väga huvitavaid laule aktuaalsetel teemadel. Oblomoviga räägime väga erinevatest asjadest. Ma ei tahaks, et jutt puudutaks praegust poliitilist olukorda ja üldist keerulist olukorda Venemaal.
Arvan, et räägime temaga muusikast, kaasaegse Vene meedia olukorrast, meie ühistest sõpradest, tuttavatest, muusikutest, avaliku tegelastest jne. Vasja Oblomov pole ainult muusik, koos Mihhail Jefremovi, Dmitri Bõkovi ja Andrei Orloviga on ta sage külaline telekanali Дождь saates „Господин хороший”.
Meie jutt puudutab kindlasti ka selliseid teemasid nagu kultuuriinimeste reaktsioon sellele, mis toimub praegu Venemaa poliitilises elus. Kuidas nad reageerivad erinevatele hiljuti kerkinud probleemidele, näiteks tsensuurile, usklike tunnete kaitsmisega seotud probleemidele jne.

Muusika nagu sõna – see on autori viis oma arvamust avaldada. Missuguseid eelised on Teie arvates muusikal? Kuidas autorid avaldavad oma arvamust muusikaga?
Ma just arvan, et muusika pole arvamuse avaldamise viis. Arvamus saab ikka avaldada ainult sõnadega, arvamus tuleb formuleerida. Ainult siis saab see kõlada arvamusena.
Muusika mõjub mitte sõnadega, vaid emotsioonlasel tasandil. Muusika mõjub üldse mitte intellektuaalsetele retseptoritele, vaid pigem tunnetele, temperamendile, sentimentaalsusele ja muule.
Muidugi, laulud võivad olla ka sisulised. Asjatult ei räägita näiteks protestilauludest, millega väljendatakse mingisugust protesti. Kuid see ei puuduta muusikat, see puudutab sõnu.

Eelmisel aastal osalesite Arvamusefestivalil Paides. Mis muljed Teile jäid?
Muljed on väga head. Mulle meeldis juba festivali idee, kus kokku oli pandud vabad arutelud erinevatel teemadel ja oli võimalik käia ühelt lavalt teisele, kuulata arutelusid nendes küsimustes, mis sind puudutavad.
Minu arust on see väga kena formaat ja mul oleks hea meel, kui ka Venemaal oleks võimalik midagi samasugust. Aga ma pole kindel, et meil see sama rahulikult toimiks nagu Eestis. Paides ma igatahes ei näinud mingit esinejate agressiivsust ega konflikte inimeste vahel. Ausalt öeldes, mul on väga raske ette kujutada midagi samasugust kaasaegsel Venemaal, kuna olukord riigis on praegu väga pinev.

Järgmisel laupäeval, 30. mail toimub esimene Arvamusfestival Narvas, kuhu on oodatud aktiivsed inimesed, kes soovivad kaasa mõelda meie kõigi tuleviku osas. Tegemist on esimese eelfestivaliga, mis loodetavasti muutub samasuguseks traditsiooniks nagu on Arvamusfestival Paides, mis toimub tänavu 14.-15. augustil juba kolmandat korda.

Rohkem infot leiad siit: bit.ly/1FyARRn

Loo autor: Jekaterina Kalinitševa

Algab Hooandja kampaania

varjualuneKa tänavu saavad soovijad toetada arvamusfestivali Hooandja ühisrahastuskeskkonnas.

Seekord kogutakse raha nii festivali aasta ringi korraldavate vabatahtlike kui ka osalejatele mugavamate arutelutingimuste loomiseks. «Mõeldes festivalil osalejatele, soovime panustada Paide Vallimäe ala mugavamaks muutmisse. Näiteks tellime toetuste abil tööd kohalikelt inimestelt – lapitekkide õmblejatelt, festivaliala ehitajatelt ja teistelt,» selgitas arvamusfestivali turundusjuht Anu Melioranski.

Hooandjad saavad tänutäheks kingitusi: valikus on näiteks festivali särgid, kõrvarõngad, kikilipsud ja käepaelad. Rohkem teavet aadressil: hooandja.ee/projekt/arvamusfestival-2015

Järva Teataja, 22.05
“Algab Hooandja kampaania”

Arvamusfestival kutsub uksi avama

IMG_7588Hea viis arvamusfestivalist maksimumi võtta on pakkuda mujalt tulnutele kodumajutust. See annab võimaluse tutvuda põnevate inimestega teistest Eesti nurkadest ning vahetada arvamusi mugavas koduses keskkonnas.

Paide avatud noortekeskuse juhataja Margit Udam avas eelmisel aastal oma kodu ukse kuuele arvamusfestivali vabatahtlikule.

Oma kogemuse põhjal julgeb Udam soovitada ka teistele paidekatele: avage oma kodu uksed, sest Paidesse ei satu just palju turiste ja on hea näidata, et paidekad on meeldivad ja avatud inimesed, kellel pole põhjust oma kodu häbeneda.

«Arvamusfestivalil osalejad on vahvad laia silmaringiga inimesed, kes on palju käinud ja näinud,» ütles Udam. «Mina kutsun küll üles, et avage oma uksed. Te saate sellest nii palju!»

Et Udamile ja tema perele meeldib suhelda ning uusi inimesi ellu leida, oli mõte kodumajutusest loogiline. «Maailmas on väga palju väga lahedaid inimesi, kellega tuttavaks saada ja diskuteerida maailma asjade üle,» lausus ta.

Kodumajutamise positiivne külg uute tutvuste ja kogemuste kõrval on Udami meelest erilised emotsioonid. «Meil perega oli situatsioon, kus pidime hommikul kell kuus kodust ära minema. Jätsime külalistele võtmed ja panime söögi valmis. Polnud hirmugi, et võib midagi juhtuda,» lausus ta.

Mis on kodumajutus?

Kodumajutus on võimalus pakkuda öömaja arvamusfestivali külastajatele, kes pole pärit Paidest. Kodumajutust võib pakkuda iga inimene, kel on kodus vaba pinda, kus ööbida. Tegemist ei pea olema vaba toaga, piisab ka elutoa diivanist.

Kodumajutus ei pea tähendama, et endal tuleb kodust välja kolida, samuti ei pea lubama kostilisi oma koju päris tasuta.

Need, kel on huvi ja tahtmist tutvuda inimestega teistest Eestimaa kohtadest, võivad ühendust võtta arvamusfestivali Järvamaa tiimi juhi Maiko Keskülaga e-posti teel (maiko@arvamusfestival.ee).

Lisaks on võimalus registreerida oma voodikohta või tuba mugavalt AirBnB või booking.com keskkonnas, kus saab täpsemalt määrata, milliseid külalisi koju ootate.

Järva Teataja, 21.05.
“Arvamusfestival kutsub uksi avama”

Narva eelarvamusfestival juba järgmisel nädalal

Kuu viimasel laupäeval, 30. mail ootavad arvamusfestivali korraldajad ärksaid eestimaalasi Narva, kus esimesel eelfestivalil otsida tuleviku-Eesti lugu, aga püüda leida ka vastust küsimusele, mis on venekeelne haridus Eestis.

Festivali avab muusikakriitik Artemi Troitski ja muusik Vasja Oblomovi mõtisklus selle üle, milliste proovikividega seisavad silmitsi kultuuri- ja ühiskonnategelased.

Järva Teataja, 21.05
“Narva eelarvamusfestival juba järgmisel nädalal”

Lastel on unistusi seinast seina

blowing-child-dandelion-790Arvamusfestivali üleskutsele kirjutada teemal «Minu tulevikukodu» laekus 174 tööd, kirjutab Järva infoportaal.

Laste unistuste kogumise eestvedaja Kersti Viilupi ütlust mööda on üleskutse eesmärk julgustada lapsi mõtisklema loovalt ja ausalt oma ja kodumaakonna tuleviku teemal, kõik etteantud juhised olid pigem suunavad, mitte ranged ettekirjutused. «Väga vahva on lugeda kõige nooremate mõtteid endast suurena. Mõni unistab lossist, mõni Kuule lendamisest. Samas on väga soe tunne lugeda mõtteid, millest võib aimata lapse loodusearmastust, kus tulevikus tahetakse elada just maal järve kaldal, kasvatada söögipoolist ning hoolitseda laste ja lemmikloomade eest. Mõtteid ja unistusi on seinast seina,» lausus Kersti Viilup.

Laste unistusi tulevikukodust on lugeda ja näha arvamusfestivali ajal Paide Vallimäel ja festivali alal.

Järva Teataja, 14.05
“Lastel on unistusi seinast seina”

Teemaalad on asunud plaanima

Arvamusfestivali meeskond on teinud ära suure töö: jaganud 250 teemaideed 25 suuremasse rühma ning viinud arutelusid korraldavad inimesed ja organisatsioonid omavahel kokku.

Lähinädalate jooksul peaks selguma, millised teemaalad tänavu festivalile tulevad.

Eelmisel nädalal kutsus festivali korraldusmeeskond Tallinna kokku teemade algatajad, et võimalike arutelude korraldajad omavahel kokku viia.

Arvamusfestivali meeskond paneb tänavu kokku ainult Oruala programmi, ülejäänud alade programm valmib inimeste ja organisatsioonide koostöös.

Teemaalade meeskond koondas ühesugused teemad ja moodustas vabatahtlikest väiksemad töörühmad. Sadakond osalist võttis endale ülesande sortida välja kõige põletavamad küsimused ning leida ka arutelude juhid.

Selle kõige juures on teemaalade programmide koostajatele abiks arvamusfestivali vabatahtlikud. Teemaalade programmijuht Maiu Uus ütles, et juba kokkusaamisel oli näha, kuidas töörühmades hakkas täpsem kontseptsiooni välja kujunema. «Tundub, et arvamusfestival on leidnud oma koha Eesti ühiskonnas. Näib, et ta pakub midagi sellist, mida on oodatud ja otsitud. See on koht nii organisatsioonidele oma teemade tõstatamiseks kui ka neile, kes tahavad end puudutavaid küsimusi läbi arutada ja lahendusi leida,» lausus Uus.

Teemaalade programmi koostamisega on seotud sadakond suuremat ja väiksemat organisatsiooni, teiste seas kultuuriministeerium, Tallinna Linnateater, MTÜ Mondo, maanteeamet, Arengukoostöö Ümarlaud ja Avatud Eesti Fond.

Järva Teataja, 07.05
“Teemaalad on asunud plaanima”