The post Järva Teataja: Sõnarokifestival õnnestus vihma kiuste appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Vihm ja jahedus sõnarokkareid siiski ei heidutanud ning vihmavarjude ja -keepide all said kõik teemad ikka läbi arutatud.
Festivaliala juhi ja Järvamaa koordinaatori Maiko Kesküla andmetel külastas esimesel päeval festivali ligi 6000 ja teisel päeval 3000 inimest. Korraldusmeeskond oli valmistunud umbes 10 000 külastaja tulekuks. «Nägime sellest kogemusest, et väga halva ilma korral ei jää ükski arutelu ära. Ka 3000 arutlejat sellise jaheda ja vihmaga Paides arutlemas – seda on rohkem kui küll. Kõik arutelud läksid korda ja igal pool oli väga palju rahvast, mis tegi meele väga rõõmsaks,» lausus ta.
Kesküla lisas, et järgmiseks aastaks annab esimesest tõsisemast vihmakogemusest õppida, näiteks võiks paigaldada soojalambid ja rohkem varjualuseid.
Kesküla meelest oli võrreldes eelmise aastaga festivaliala Vallimäel ja keskväljakul inimeste ja arutelualadega ühtlasemalt kaetud. Lisaks pakkusid teemaalad muid tegevusi. Neist osutusid populaarsemaiks avalik lahkamine, reis virtuaalreaalsusprillide kaudu Süüria põgenikelaagrisse ja karjäärinõustamine.
Festivalil oli ka mitmekesine kultuuriprogramm: fotonäitus, videokunstinäitus, festivaliklubi, kontserdid. «Anname kohalikele võimaluse tulla õhtul välja ja nautida kultuuriprogrammi, mis võib-olla ilma arvamusfestivalile Paidesse üldse ei jõuakski,» märkis Kesküla.
Festivaliala laiendus ja põhjalik kultuuriprogramm võtsid korraldajatelt palju energiat – asjade kokkupanekut alustasid nad laupäeva hilisõhtul pärast ürituse lõppu, aga veel eile lõunaks polnud sellega valmis jõudnud.
Kesküla sõnas, et järgmisel aastal nad festivaliala mööda linna veelgi kaugemale laiendada ei tahaks, et vältida ürituse laialivalgumist. «Kompaktsemalt koos olemine tekitab õiget festivaliõhustikku,» sõnas ta.
Arvamusfestivali korralduses lõi kaasa umbes 300 vabatahtlikku, aga inimesi, kes panid käe külge, oli kõvasti üle tuhande, nende hulgas arutelude korraldajad, paneelides arutlejad ja moderaatorid.
Enne üritust kutsusid korraldajad paidelasi üles oma kodu uksi festivalilistele avama. Vabatahtlikuna kodumajutust koordineerinud Liisa Hendriksoni ütlust mööda avas oma kodu ukse rohkem inimesi kui eelmisel aastal. Kodumajutuse teel sai ööseks katuse pea kohale umbes 60 inimest.
Siiski jäi Hendriksonil nimekirja 30 inimest, keda ei õnnestunud ühegi öömaja pakkujaga kokku viia. «Tihti pakuti suuremale seltskonnale kas vaba korterit või tuba, aga neid, kes üksikuid inimesi oma diivanile võtaks, jäi nagu puudu,» lisas ta.
Nagu eelmistel kordadel, oli festivali ajal politseinikke linnas näha tavapärasest rohkem. Paide politseijaoskonna välijuht Heigo Tamsalu kinnitas, et üldjoontes möödus festival rahulikult ja suuremate vahejuhtumiteta. «Suurimaks murekohaks kujunes parkimine, mis häiris liiklust. Kindlasti tuleb järgmisel aastal paremini läbi mõelda see, kuidas külastajate parkimist korraldada,» lausus ta.
Mõlemal päeval osales teist festivali kuulajana kommunikatsioonitudeng Kaarel Kook. «Suuremad arutelud, nagu presidendikandidaatide debatt ja parlamendiparteide esimeeste debatt, olid minu meelest väga head,» ütles ta. «Seal osalejad olid tuntavalt erinevate arvamustega, seega ei jäänud need paneelid ühekülgseks.»
Kook sõnas, et festivalialal ta sihitult ringi ei jalutanud ja sisustas mõlemad päevad tihedalt kavast leitud huvitavamate teemadega. Näiteks käis ta kuulamas arutelusid «Kuidas diskuteerida «lolliga»?» ja «Globalism vs rahvuslus». «Mõni arutelu oli varustatud liiga ühekülgse paneeliga või oli selline moderaator, kes küsis küsimuse, lasi panelistidel rääkida mida iganes ja seejärel küsis järgmise küsimuse,» lausus ta.
Hea poolelt tõi Kook esile selle, et arutelusid oli tänavu rohkem kui eelmisel, seega oli kuulajatel laiem valikuvõimalus. Vihma tõttu pidi ta siiski mõne arutelu vahele jätma. «Aga kõik, mida kindlasti näha tahtsin, sai nähtud,» kinnitas ta.
Neljandal arvamusfestivalil leidis aset ligi 230 arutelu 40 arutelualal nii eesti, vene, inglise kui ka viipekeeles.
Teada on ka juba viienda arvamusfestivali aeg: 11. ja 12. augustil Paides. Et tegemist on nii-öelda esimese juubeliga, lubas Maiko Kesküla, et oodata on midagi erilist. «Arvamusfestivali formaat on levinud Skandinaaviasse, Lätti, Saksamaale ning Poolaga ja Leeduga on sidemed. Kindlasti tahaksime näha järgmisel aastal teiste festivalide korraldajaid siinsamas Paides. Tahame näidata, et oleme osa laiemast võrgustikust ja mõjutame Eestist laiemat regiooni,» lausus ta.
The post Järva Teataja: Sõnarokifestival õnnestus vihma kiuste appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Kas arvata või tegutseda, selles on küsimus appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>
MTÜ Avalikult Haridusest liikmed soovisid Arvamusfestivalil osalejatega jagada oma kogemust avalikkusega suhtlemisest ning kuulda tagasisidet oma lähenemise tugevustest ja nõrkustest, sest — nagu asjaosalised tõdesid — hea tagasiside viib alati edasi. Esimeseks indikaatoriks oma kõlapinna suurusest oli laupäevahommikusele arutelule kohale tulnute teadlikkus nimetatud MTÜ olemusest ja tegevuse põhisuundadest. Vähem informeeritutele andis Kalev Roosiväli järgneva selgituse: “Avalikult Haridusest on nähtus, sel pole registrikoodi ega pangakontot. See on sündinud üleskutsest teha koordineeritud ühistegevust.” Kitsamaks eesmärgiks võib vast pidada erakoolide kaitset (Eestis on 52 erakooli, millega on seotud 6000 peret), laiemaks aga diskussiooni algatamist Eesti hariduse hetkeolukorra ja tulevikusuundade üle. MTÜ liikmed rõhutasid, et nad soovivad rääkida haridusest mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt, kaasates kõiki osapooli. Konflikte ei kardeta, vaid need püütakse lahendada kiirelt ja sünergiliselt.
Haridus on üks neist teemadest, mille kohta on enamasti väga selge arvamus ka nendel, kes muidu pigem ei soovi valjuhäälselt oma meelsust väljendada. Koolikogemus on kohustuslik, koolitee on pikk, kooliajast pärinevad mälestused kujundavad hoiaku kooli kui institutsiooni suhtes. Haridusteema tähtsust inimeste jaoks kinnitab ka tõsiasi, et üheski Arvamusfestivali kolmes haridusteemalises telgis ei olnud märgata huviliste nappust. Pühapäevahommikuses vestlusringis anti ükshaaval sõna ka kõigile kuulajatele, ehk inspireerituna ühe osaleja märkusest, et kõige põnevam on kuulata neid, kes tavaliselt kõige vähem räägivad. Arutelu korraldajaid huvitas, kas inimesed usuvad pigem, et asjad loksuvad iseenesest paika või oleks targem muutusi suunata. Rohkem toetati viimast varianti. Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller võttis kokku paljude mõtted: “Visioon peaks olemas olema, olgu koolis, peres või üksikisiku tasandil. Me peame teadma, kuhu läheme, et osata tegutseda.” Eesti haridussüsteem olevat asjatundjate sõnul üks vabamaid Euroopas. Süsteemi liberaalsus annab alust arvata, et kodanikel on võimalus hariduspoliitikat muuta küll. Et tulemus oleks võimalikest parim, on mõistlik ühendada jõud teiste hakkajate inimestega. Praegu tundub, et üks hea variant selleks on kaasa lüüa MTÜ Avalikult Haridusest tegevuses.
The post Kas arvata või tegutseda, selles on küsimus appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Matemaatikatund Õpiorus appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Matemaatikatund. Foto: Anna Markova
Arutelule tulnud huvilistest said 45 minutiks õpilased, kes kaasati õppetundi, milles tehti mängu ja elavate näidete kaudu selgeks algtõdesid matemaatikast ja keemiast. Avogadro arvu, arvkääbuste ja prootonite foonil mõtlesin, et oleks mulle koolis asja sedasi õpetatud, oleksin vaadanud reaalainetele hoopis teise pilguga. Mitmed osalejad, kes olid arvatavasti igapäevaselt isegi õpetajad, võtsid paharetist õpilase rolli ja segasid üsna tihti vahele. Kogenud õpetajad klassi ees ei teinud sellest suurt numbrit ja ütlesid, et koolitunnis oskavad nad silmapaistvaid õpilasi paremini pareerida.
Mõttevahetused, mis õppetunni järel toimusid, lennutasid õhku märksõnu nagu raha, prestiiž, koostöö, õpetajate väärtustamine, õppe mängulisus jne. „Mänguline õpe on parim asi, mis on meiega juhtunud pärast seda, kui müügile tuli viilutatud leib, juust ja hapukoor,“ tunnistas Tallinna Reaalkooli õpetaja ja õppealajuhataja Martin Saar. Samas toonitas ta, et mängulisusega ei tohi minna anti-intellektuaalseks. „See ei tohi olla eesmärk iseenesest, vaid vahend abstraktsete teemade seletamiseks,“ täiendas Saar.
Matemaatikatund. Paremalt piilub Tallinna Reaalkooli õpetaja Martin Saar. Foto: Anna Markova
Riigikogu liige Mailis Reps ei pea end kõige suuremaks mängulise õppe sõbraks ja arvas, et tegevuse käigus peab säilima õpetaja autoriteet. Lisaks leidis ta, et selle kasutamine on õpetajale väljakutse, kuna õpilaste teadmiste tase on erinev.
Muidugi pole ainult mänguga võimalik maailma ilusamaks mängida. Selgi korral takerduti probleemi taha, mil nimeks raha. Reaalaine õpetaja töötasu suurus pole praegu veel selline, mis vallandaks noortes tungi valida endale see oluline elukutse.
Imerohule, mille abil noortest rohkem matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia õpetajaid sünniks, jäi retsept seekord veel välja kirjutamata.
The post Matemaatikatund Õpiorus appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Sekunditega Paidest Süüriasse appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Foto: Kärt Vajakas
Eesti Pagulasabi/UNHCR telgis sai vaadata kaheksa minuti jooksul elu Za’atari pagulaslaagris Jordaanias, mis on koduks üle 100 000 süürlasele, kes on põgenenud naaberriikidest sõja ja vägivalla eest.
Selle virtuaalreaalsusega sai vaadata sealset laagrielu koos 12-aastase Sidra-nimelise tüdrukuga, kes on selles pagulaslaagris elanud alates 2013. aasta suvest. Samal ajal kui jälgisime Sidra elu koolis ja jalgpalliplatsil mängimas ning vaatasime ringi tema telgis, mis on tema koduks, rääkis väike tüdruk kõrvaklappidesse kõigest sellest, milline elu pagulaslaagris välja näeb.
Kogu seda Za’atari pagulaslaagrit oli võimalik vaadata virtuaalreaalsuses 360º vaatenurga alt. See tähendab, et kõikides ruumides ja jalgpalliväljakul sai vaadata ümberringi täpselt nagu oleks ise seal samas kohapeal olnud ja seda kõike jälginud.
Kuna pagulasteema on maailmas praegu väga aktuaalne teema, siis on virtuaalreaalsus erakordne võimalus astuda korraks välja oma igapäevasest elust ja näha, kuidas ja millistes oludes pagulaslaagrites elatakse.
The post Sekunditega Paidest Süüriasse appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Sildistamine kui verbaalne mõõk enda kaitsmiseks appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>
Ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, näitleja Mari-Liis Lill ja ajakirjanik Krister Paris said arutelu algul moderaatorilt Annika Uudelepalt ülesande öelda välja need sildid, mis nende isiku külge on elu jooksul riputatud. Peab tõdema, et sildistamisega oleme kokku puutunud suuremal või vähemal määral kõik. Mõne sildi saame külge oma sünnipäraste omaduste tõttu, mõne aga mingite valikute või tegude tulemusena. Sildistamist põhjustab hirm ning see on ka üks viis, kuidas teistega manipuleerida.
Inimest, kellega astutakse väitlusesse või vaidlusesse, ei peaks ilmtingimata pidama lolliks, kui arvamused erinevad. Sageli on inimestel ühe ja sama teema kohta erinev informatsioon ning vastavalt sellele teevad nad oma järeldused. Heas arutluses jagatakse omavahel infot ja veendakse teist osapoolt. „Selge on see, et sa ei saa oodata, et ta kohe diskussiooni lõppedes tõuseb püsti ja ütleb, et sul on õigus. Pigem jääb see kuskile ketrama ja eks näis, mis järeldusele inimene lõpuks jõuab,“ sõnas Paris.
Uudelepp juhtis tähelepanu ühele inimgrupile, kellega on eriti raske diskuteerida: „Need on sellised räuskajad ja vahelekarjujad ja demagoogiameistrid, kelle varrukast pudeneb demagoogiavõtteid.“
Parise arvates ei saa ka demagoogiavõtete valdajaid lolliks pidada. Aga mida nendega diskussioonis peale hakata? See on Parise sõnul koht, kus ennast harida ja „vaenlase“ võtteid õppida, et vähemalt publikule mõjuda. „Sest nagu väga paljud ka ütlevad, on populistid suurepärased sõnumi kohaletoojad ja need teised, kes on võib-olla mõistlikud ja liberaalsed, on selles enamasti kohutavad,“ lisas ta.
Vseviov märkis, et võime ise end ilma jätta mõnest väärtuslikust kontaktist või sümpaatsest inimesest, kui me ei suuda näha tõelist isikut tema külge kleebitud sildi taga. Nii hakkame end ümbritsema ainult endasuguste inimestega ning teistsugused mõtted ei jõua enam meieni.
„Arvamuse avaldamine ei tohiks olla see koht, kus sa lähed võitlusesse,” lausus Lill. “See on tegelikult see koht, kus minul on arvamus, sinul on arvamus ja me arutleme ja võib-olla siin keskel on meil ka mingisugune ühine arvamus. Aga kui see praegu on muutunud selleks, et ma pean igal juhul minema, mõõk käes, siis on selge, et enamik meist ei taha surra.”
Miks siis on arvamuste avaldamisest saanud võitlusareen? Vastus on lihtne – inimestel on tahtmine olla tark ning mitte jääda teiste silmis rumalaks, mistõttu tõmmataksegi välja verbaalne mõõk.
The post Sildistamine kui verbaalne mõõk enda kaitsmiseks appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Tulevik läbi laste silmade appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>
Maikel: “Minu tuleviku kodu on kuldne loss. Seal on kuldse rüüga valvurid. Aias on palju puid, põõsaid ja lilli. Seal on suur bassein sooja veega. Mul on ka kuldne limusiin.”
Maribel: “Ma tahan elada Prantsusmaal, sest mulle meeldib prantsuse keele kõla. Mul oleks jõe ääres suur maja. Kindlasti oleks mul hobused ja palju ruumi, et nendega ratsutada. Teen tööd, mis on huvitav ja jätab palju vaba aega hobide jaoks. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga laste saamisele veel ei mõtle.”
Teele Lotte: “Minu unistuste kodu asub Järvamaa metsas. See on väike kollane puidust maja, millel on valged aknad. Minu kodu elutoas on ahi, mis annab minu perele sooja ja tekitab koduse tunde. Maja katusel on teleskoop, millega saan pilvitutel õhtutel tähti ja kuud vaadelda. Minu kodu hoovis on pisike saun, kus ma oma pere ja sõpradega pühapäeviti pesemas käin. Minu perre kuuluvad mina, minu mees, meie lapsed, kiisud Jass ja Sass ning kutsud Linne ja Liam. Me kõik oleme väga loomasõbralikud. Minu koduga on ühenduses väike loomade päästekeskus, kus asub ka minu töökoht. Ma töötan loomade päästjana ja nende ravijana. Päeval jalutan ma metsas ja otsin haigeid loomi ning toon nad keskusesse ja ravin terveks. Selline ongi minu unistuste kodu.”
Age: “Mina elan Paides. Mul on oma talu. Minu maamaja on 3-korruseline. Ma olen tuletõrjuja. Minu hobi on hokimäng. Mul on mees ja lapsed. Paides sõidavad rongid ka.”
Dan: “Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan elama laevas. Ma võtaksin endale koera ja ta nimi oleks Burx, sest see on äge nimi koerale. Mul oleks veel oma eralennuk ja eralaev. Ma oleks siis nagu rikkur, aga mulle ei meeldi palju raha, kuid mulle meeldib osta kasulikke asju ja muidugi ka magusat. Ma veel ei tea, kas ma võtaksin naise, aga veel on aega jah. Mul oleks see maja laeva sees, kus ühes otsas oleks helikopter.”
Erik: “Elaksin Ameerikas New Yorgi lähedal. Töötaksin Google’is. Kodu oleks normaalne, 7-8 toaga. Mul oleks 1 (või mitu) arvutit ja telekas, üks mängukonsool (kindlasti Playstation). Veel oleks veevoodi, laavalamp, MIDI klaverid ja head kõrvaklapid. Maja võiks olla musta värvi, koduloomi võiks olla 2, ainult kassid. Mul võiks olla autoks üks Tesla. HTC Vive oleks üks väga hea asi, mis oleks, Microsoft HoloLens samuti. Mul võiks küll olla üks nimemuutus. Mul võiks olla personaalne stuudio ka. RAZIR asjad, üks Reloop Terminal ja ma võiksin küll olla üks streamer twitch.com/thenintendoteam-is. Youtuberiks tahaks ka saada. Nagu alati, Facebook ei huvita mind.”
Ken-Martti: “Ma tahan elada Tallinnas. Tube oleks mul neli. Elaksin suures majas teisel korrusel. Kõik võiks ära soojustatud olla. Ma tahaks politseiametis töötada, sest mulle meeldivad väljakutsumised. Ma tahan, et oleks üks või kaks last. Kui nad suureks saaks, siis ma sooviks, et neil oleks palju sõpru. Meil võiks olla koduloom ja see oleks kelgukoer. Ta nimi oleks Bosse. Sooviks, et aeg läheks aeglaselt, aga läheb kiiresti ja varsti olengi suur.”
The post Tulevik läbi laste silmade appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Enne kui energiat tootma hakata, tuleks vähendada energiakulu appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Viimastel aastatel on turule lisandunud suur hulk mikrotootjaid, kõige kiirema võidukäigu on teinud väikesed päikeseelektrijaamad. Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhatuse esimees Andres Meesak on üks Eesti esimesi mikrotootjaid: neli aastat tagasi võttis ta oma III pensionisambasse paigutatud raha välja ja pani selle katusele ehk rajas oma isikliku päikeseelektrijaama. Ta väidab, et 10-12-aastase tasuvusajaga on see kindlam pensionisammas kui mistahes fond. Meesak kinnitab, et tegelikkus on osutunud prognoosidest paremaks: aastas ostab ta elektrit umbes 5000 ning müüb 600–7000 kWh eest. Samas juhib ta tähelepanu sellele, et esmalt tuleks siiski üle vaadata oma tarbimisharjumused. „Paneelide paigaldamine on vanade majade puhul siiski äärmuslik säästuabinõu, esmalt tuleb maja korralikult soojustada ja optimeerida energiatarbimist,“ sõnab ta. Ise kärpis ta tarbimist pärast paneelide paigaldamist ning siis selgus, et nii võimsat päikeseelektrijaama poleks tegelikult vaja olnudki.
Sama meelt on Eesti esimese sertifitseeritud passiivmaja omanik Kuldar Leis. „Odavam kui paigaldada paneele on maja korralikult soojustada,“ jagab ta kogemust. Leis ei usu, et Eestis tuleks suurt mikroelektrijaamade buumi, pigem tõusebki fookusesse hoonete energiatõhusus, mida rõhutavad ka Euroopa Liidu energiasäästunõuded: alates 2021. aastast tohib ehitada vaid liginullenergiamaju. See omakorda toob kaasa üldisema turumudeli muutuse. „Kui tuleb rohkem energiatõhusaid hooneid, pole lokaalne küte, näiteks maaküte, enam nii mõttekas. „Siis on soodsam pigem kaug- või elektriküte,“ arvab Leis.
Eesti Energia energiamüügi tootearendusjuht Teet Kerem märgib, et meid ootab suur mõttemallide muutus just tarbijatena: ideaal oleks, kui kogu rahvas tarbiks energiat siis, kui see on mõistlik. Vastused küsimusele, kes oleks nõus duši all käiku tund aega edasi lükkama, näitavad aga, et selliseks tarbijakäitumise muutuseks veel valmis ei olda.
The post Enne kui energiat tootma hakata, tuleks vähendada energiakulu appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Digitaalse jalajälje kasutust saame mõjutada päris palju appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Arutelu teemal “Digitaalne jalajälg ja privaatsus”. Foto: Johan-Paul Hion.
Digikeskonnas tekib jalajälg põhimõtteliselt iga kord, kui kasutad internetti. Andmekaitse inspektsiooni juhi Viljar Peepi sõnul ei ole aga probleem mitte digitaalse jalajälje olemasolu, vaid et mida eri osapooled selle jalajäljega peale hakkavad, milliseid teenuseid selle peale ehitavad. „Näiteks Google’i teenuste (gmail, translator, maps jt) kasutamine jätab minust eri infokilde. Aga milliste andmete põhjal loob Google mulle profiili ja hakkab saatma reklaame?“ Reklaamispetsialist Olav Osolin nõustus: „Igasugune netikülastus jätab jälje ja inimesed peavad sellega arvestama.“
Peep tõi välja, et meie andmetel võib olla kolm omanikku: „Esiteks riik, kes kogub meie kohta andmeid seaduste raamides, näiteks maksuamet tuludeklaratsiooni käigus. Teiseks ärisektor, kellega me oleme sõlminud lepingu: sa soovid kasutada nende teenuseid ning vastutasuks võib ettevõte kasutada su andmeid. Kolmandaks – ja see on kõige „vastikum“ dimensioon – on kaasinimesed. Neilt on kõige raskem midagi nõuda või nende tegevust kontrollida.“ Kõik panelistid olid nõus, et noored inimesed annavad üldjuhul oma andmeid eri osapooltele kergekäelisemalt. Nad on harjunud saama netiteenuseid tasuta ning vastutasuks oma andmete andmine ei ole nende jaoks probleem.
Arutlejad lasid mõttel lennata, et kui kaugele võivad isiklikel andmetel põhinevad teenused areneda, näiteks kehaandurid, mis mõõdavad tervisenäitajaid ja soovitavad selle põhjal söögikohti. Osolin rõhutas, et tehnilisi ja innovaatilisi arenguid ja võimalusi on tegelikult väga palju, kuid nende kasutamine on kinni ühes asjas: kas inimesed viitsivad ja tahavad seda teenust kasutada? „Tarbijad saavad seega tegelikult oma otsustega neid muudatusi väga palju mõjutada,“ sõnas ta.
Eestis ei räägita väga andmete kasutamisega seotud ohtudest, kuna meil ei ole olnud selliseid suuri andmelekkeid nagu kasvõi viimasel ajal välisriikides. Peepi sõnul on meie turg väike, mistõttu ei ole häkkerite huvi äriettevõtte omanduses olevate andmete vastu eriti suur. RIA analüütik Anto Veldre tõi veel lisaks välja riigi loodud x-tee, mille turvalisus on sammu võrra ees välismaailma omast. Samuti on eestimaalastel võimalik vaadata, kes on nende andmeid vaadanud, mis loob usaldust.
Puudutati ka eetilisi konflikte. Näiteks võivad masinad koguda meie kohta nii palju teavet, et soovivad hakata tegema meie asemel ka eetilisi eluvalikuid, mis aga võivad erineda meie inimlikest instinktidest ja isiklikest eelistustest. Kas me peaksime mugavuse hinnaga masinatele sellise õiguse andma?
The post Digitaalse jalajälje kasutust saame mõjutada päris palju appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Kuidas ma Arvamusfestivalil karjäärinõustaja juures käisin appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Arvamusfestivali tööelualal oli kõigil soovijatel võimalik saada karjäärinõustamist. Foto: Tauno Tõhk
Ma arvan, et iga inimene seisab vähemalt korra elus teelahkmel, kus tal tuleb otsustada, mis suunas edasi liikuda. See teadmatus on vaimselt kurnav, sest näiteks mina veel ei tea, mida ma oma eluga teha tahan ning sealjuures on inimestel minu valikute suhtes mingid kindlad ootused. Karjäärinõustamise käigus tahtsingi näha, mida nõustaja soovitab mul teha ning kuidas peaksin edasi käituma, et leida see täpne valdkond, mis oleks sobilik just minule.
Karjäärinõustamine nõuab pikemaajalist tööd, aega ja detailideni süüvimist. Seetõttu ei saanudki eeldada, et ma saan kohe teada, millise suuna ma peaks valima. Umbes neljakümne viie minuti jooksul toimus sissejuhatav vestlus karjäärinõustaja Pille Pestiga, mille käigus õppis ta mind paremini tundma ja mõistma ning andis soovitusi, kuidas edasi käituda.
Ma arvan, et kõige olulisem, mis arutluse käigus välja tuli, on see, et tegelikult on väga palju asju kinni inimese mõtlemises. See hoiab meid tagasi ning hirm ebaõnnestuda on takistuseks nii mitmegi karjäärisoovi täitumisel.
Kuidas leida õige suund?
Panen kirja mõned karjäärinõustamise nipid just selle “oma” töö leidmiseks.
Kuna Arvamusfestivali tööelualal oli tegu vaid karjäärinõustamise sissejuhatava osaga, mille aeg oli piiratud, siis mingisuguse kindla tulemuseni me nõustajaga veel ei jõudnud. Siiski aitas vestlus mind nii palju, et otsustasin jätkata karjäärinõustaja juures käimist ja panin endale töötukassasse järgmise aja kirja. Ehk tasub seda teha ka teistel, kellel puudub kindel siht?
The post Kuidas ma Arvamusfestivalil karjäärinõustaja juures käisin appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Tulus turism ja hea elu käivad käsikäes appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Foto: Tauno Tõhk
Kõik esinejad olid üksmeelel, et turism on tänapäeva elu normaalne osa. Moderaator Peep Ehasalu meenutas, et ametliku definitsiooni kohaselt on turism reisimine oma kodukohast kaugemale kui 80 kilomeetrit. Võib vist üsna julgelt väita, et me kõik oleme turistid. Tallinna lennujaama turundusdirektor Eero Pärgmäe tõdes, et kui poleks võimalust reisida, jääksime vaesemaks nii emotsionaalselt kui ka silmaringi poolest. Nagu märkis TTÜ professor linnasotsioloog Katrin Paadam, kasvatab turism inimeste kultuurilist kapitali. Liikumine või vähemalt soov liikuda näib olevat inimesele loomuomane. Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer Kadri Tali meenutas, kuidas ta varases nooruses vaatas koduaknast kaugusesse ja igatses ära. Nüüd on sagedasemad juhud, mil ta vaatab hotelliaknast välja ja igatseb koju.
On oluline, et liikumine oleks mõtestatud. Miks minna ja kuhu minna? Kui me saame aru, mis inimesi kannustab, suudame nendega tulemuslikumalt suhelda ning nende ootustele vastata, neid ehk isegi ületada. Eestil ei ole sihtriigina veel välja kujunenud oma kindlat kuvandit, ehkki turismistrateegia kujundamisega on tegeletud ning Eesti Nokia otsingutesse on pühendatud nii aega kui ka raha. Meil pole silmapaistvaid maamärke: ei ole oma ooperimaja, ei ole oma merineitsit, ei ole oma vulkaani. Kadri Tali seevastu pakkus välja, et ehk ongi riiklikul tasandil Eesti probleemiks pidev spungi otsimine. Tahame midagi erilist ja põnevat, aga võib-olla piisaks oma tavapäraste toimetuste võimalikult hästi ärategemisest? See tagaks elu ja elu kutsub: ükski elutu asutus ei saa olla võimas turismiobjekt. Tali rõhutas, et maja teeb huvipakkuvaks seal sees toimuv. Turism on eneseesitlus ja parem on esitada midagi tõelist, mitte fiktiivset.
Ehkki me kõik oleme turistid, ei oska teinekord aimatagi, mis võiks olla teistele turistidele vaatamisväärne ja huvipakkuv. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Viljar Lubi jutustas, et Indiast pärit turistidele avaldas muljet külmunud meri ning pakkus kustumatu elamuse inimtühi maastik — mõlemad meile nii kodused ja tavalised. Paadam tõdes, et turismis peavad olema kombineeritud avastus- ja äratundmisrõõm, sest turistidena kipume küll otsima mingi paiga eriomast olemust, kuid teisalt ihkame universaalset turvalisust. Kuidas ühendada universaalne ja unikaalne?
Tundub, et parim on seda teha lihtsalt edasi elades. Nõustun igati Paadami tähelepanekuga, et seal, kus on hea linnaelanikul, on hea ka turistil. Igal ajahetkel on igas paigas “oma inimesed” ja “külalised”. Nagu rõhutas Ehasalu, ei maksa neid viimaseid kindlasti võõrasteks pidada, neisse ei tohi suhtuda umbusu ega kartusega. Oluline on koostöö, see vist ongi majanduse salakomponent, aga paraku ka miski, mida arutelul toodi välja Eesti turismivaldkonna suurima nõrkusena. Saladus on paljastatud, nüüd on aeg kasutada leitud tarkust oma tegevuses.
The post Tulus turism ja hea elu käivad käsikäes appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Kas linnul on linnas hea elada? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Linn kui kunstlikult tekitatud keskkond on tegelikult eri liikide jaoks igati sobiv elukoht, kuna nad on väga kohanemisvõimelised. Liigirohkusele aitavad muidugi kaasa pargid, aga Veljo soovitas linnaplaneerijatel arvestada, et pargid ei pea olema ainult rangelt pügatud-niidetud alad: “Sinna võiks jätta ka n-ö võpsikusse kasvanud kohti, kus saaks putukad ja linnud mõnusalt elutseda. Eramajade omanikud võiks samuti mõelda, et muru ei pea niitma igal nädalal: tänu sellele kasvab liigirohkus ning elanikud saavad rõõmu suuremast linnulaulust ja putukasuminast.”
Loodusretke juht Veljo Runnel. Foto: Tauno Tõhk
Lindude jaoks on ehk kõige keerulisem elukeskkond linnas paneelmajad: isegi kui seal leiaks majade pragudes ja aukudes häid pesitsemiskohti, siis toitumiskohtadega on kesisem. Ka selles keskkonnas on muidugi linnud kohanenud, otsides süüa prügikasti ümbert ja lootes inimeste juhuslikele pudemetele, näiteks mõnes välikohvikus. Lindudele oleks parim, kui paneelmajad on pikitud läbisegi eramajade rohealaga, kus leidub rohkem süüa, ning Paide on selles mõttes igati mõnusa planeeringuga.
Imetajatest võib linnapildis näha kõige enam rebaseid, aga Veljo arvas, et lähitulevikus muutuvad pea sama populaarseks ka šaakalid. „Šaakalid suudavad hästi linnaeluga kohaneda ning armastavad niisket elukeskkonda, seega on Paides nende jaoks igati head tingimused,“ selgitas ta.
Lõpetuseks kutsus Veljo üles linnas elavaid linde ja loomi lihtsalt jälgima. „Linnas elavatel liikidel on oma elurütm, mis on segunenud inimese elurütmiga, ning seda koostööd on väga nauditav vaadelda,“ kirjeldas ta ka ühte oma lemmiktegevustest.
The post Kas linnul on linnas hea elada? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Arvamusfestivali avapäeva külastas üle 6000 inimese appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Festivali eestvedaja Ott Karulini sõnul kulges esimene päev väga hästi. „Hea meel oli näha, et enamiku arutelude juures oli hulganisti kaasamõtlejaid ja -arutlejaid, ja seda võrdselt nii Vallimäel kui ka keskväljakul. Oli näha, et inimestel on soov ja oskus kaasa rääkida,“ lisas Karulin.
Klassikaliste arutelude kõrval sai osaleda ka näiteks maailma- ja osaluskohvikutes, käia karjäärinõustamisel või laenutada elavast raamatukogust põnevaid inimesi. Toimus ka tagurpidi tööintervjuu ja ühe arutelu avasid baleriinid.
Presidendi kandidaatide debatt 12. augustil. Foto: Anna Markova
Festivali osaleja Kristjan on Arvamusfestivalil teist korda ja kiidab tänavuste arutelude sisukust. „Ma ei tea, kas mul on lihtsalt olnud õnne või ongi arutelud seekord paremini läbimõeldud ja korraldatud. Leidsin kolm arutelu, mis olid minu nõudliku meele jaoks piisavalt köitvad, nii et kuulasin neid algusest lõpuni ja võtsin ka ise sõna!“
Eriti pakkus Kristjanile huvi debatt sünteetilisest bioloogiast ehk disainitud rakkudest ja disainitud inimestest, kus räägiti, kas sünteetiline bioloogia hävitab või päästab inimkonna. „See on tegelikult oleviku teema, millega seotud küsimusi ja väljakutseid peavad nii riigid kui ka indiviidid enda jaoks läbi mõtlema juba praegu,“ leiab ta.
Venekeelses arutelus, kus küsiti, kas kodanikuna piisab maksude maksmisest või on vaja teha enamat, arutlesid osalejad, mida nemad kingiksid Eestile 100. sünnipäevaks. Muuhulgas pakuti, et iga kodanik võiks kinkida Eestile 100 head tegu ning et ükskõik mis kingitus on, peaks see olema sisukas ja läbimõeldud. Näiteks pakuti välja, et võiks kirjutada hiigelsuurelt Eesti territooriumile numbri „100“ nii, et seda saaks pildistada ka kosmosest. „Proovime teha nii, et minu eesti keelt mitte valdav isa, kes on elanud Eestis üle 25 aasta, kogeks, et see on ka tema pidupäev,“ ütles arutelu lõpetuseks festivali osaleja Marat Aljautdinov.
Päeva oodatuimaks aruteluks oli presidendikandidaatide debatt, kus osalesid Siim Kallas, Eiki Nestor, Mailis Reps ja Mart Helme. Arutlejad käsitlesid Mihkel Kärmase juhtimisel selliseid teemasid nagu presidendi valimiste kord, kandidaatide eraelu ja presidendi roll. Debati peamisteks teemadeks said sisseränne, välistööjõud ja pagulased.
Arvamusfestivali teise päeva avas kell 7.30 loodusmatk hommikuses linnas ning esimene arutelu algas juba kell 9.30 ja käsitles kodaniku võimalusi osaleda hariduspoliitika kujundamises. Sellele järgnes Euroopa Parlamendi saadikute arutelu teemal „Mis saab Euroopa Liidust“.
Festivali viimane arutelu algab laupäeval keskväljakul kell 20.00, kui kogunevad parlamendierakondade esimehed. Arvamusfestival toimub neljandat korda 12.–13. augustil Eestimaa südames Paides. Festivali eesmärk on luua kogu ühiskonda kaasav, võimalikult kriitikavaba ning poliitiliste ambitsioonideta kohtumispaik, kuhu on oodatud kõik need, kellele Eestis ja mujal maailmas toimuv korda läheb.
The post Arvamusfestivali avapäeva külastas üle 6000 inimese appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Postimees: Me armastame arvata: kuus vaidlejatüüpi appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Kaasakaagutaja
Tal pole oma arvamust. Õigemini on küll, aga teised on selle alati varem ja paremini sõnastanud. Ja mis selles siis halba on, kui tal on arvamus, mis teiste, autoriteetsemate inimeste omaga kokku läheb ning ta sellest valjul häälel ka räägib? Üldiselt mitte midagi.
Ometi on kaasakaagutajal üks häiriv omadus: aruteludes kaldub ta kiiresti sinnapoole, kus argumendid on lihtsamad ja poolehoidjaid rohkem. Seetõttu ei maksa vaidlustes tema kui liitlasega arvestada. Ehkki tavaliselt üsna konservatiivsete vaadetega, võib ta toetada ka mässulisi ideid, kui neid toetab enamus. Kui selliseid arvajaid on palju koos, siis nimetatakse neid avalikuks arvamuseks, mis võib ühiskonnas kaasa tuua nii revolutsiooni kui ka stagnatsiooni.
Noor entusiast
Ta on just ülikoolist välja saanud ning maailm on tema jaoks põnev koht, täis probleeme, mille lahendamine on ainult teda oodanud. Nüüd on ta kohal, tal on palju ideid ja tuld täis hing nende ideede eest võitlemiseks.
Kuidas kaotada sotsiaalne ebavõrdsus? Mida hakata peale Iisraeli-Palestiina konfliktiga? Kuidas lõimida venelased Eesti ühiskonda? Mida teha pagulastega? Kuidas välistada diktaatorite võimule saamine? Tal on kõigele lahendus, mis ei nõua muud kui üldist head tahet ja pealehakkamist. Temas endas on entusiasmi mitme inimese jagu. Asjaolu, et juba mitu põlvkonda temataolisi on samu probleeme lahendanud, ei kärbi ta tiibu. Ka teadmine, et mitmeid tema pakutud lahendusi on ajaloos katsetatud ja need on viinud õudsete tagajärgedeni, ei kahanda ta indu. Vastupidi – toonased elluviijad olid lihtsalt halvad inimesed, aga tema on ju hea.
Noore entusiasti püüab sageli võrku mõni erakond või läheb ta ise riigiametisse. Seal võib temast kõigile kasu olla.
“Kuidas me saame kinkida Eestile miljon head kodanikku?”, 12. augustil. Foto: Johan – Paul Hion
Vana kala
Ta on omal alal tunnustatud ekspert ja kogenud meediaga suhtleja. Temasuguseid ei ole palju ja aeg-ajalt püüab mõni vaidlusosaline talle vastase silti selja peale kleepida. Aga see ei lähe läbi. Ta pole kellegi poolt ega vastu. Ta ütleb lihtsalt: kui me teeme nii, siis edasi on nii, ja kui me teeme naa, siis läheb naa. Kumba me tahame? Ei saa teha nii, kui me tahame, et oleks naa.
Ta ei tundu kuigi huvitav, kuid teda see ei huvita. Ta tunneb asja ja on nõus sellest alati rääkima, kui tahetakse kuulata. Kui tahetakse vaid karjuda, siis tema leheveergudele või lavalaudadele ei roni. Ta on väga kannatlik – üha uuesti ja uuesti on ta nõus selgitama küsijale või vastasele neidsamu lihtsaid asju. Mingil hetkel hakkab tema häälde küll tekkima väsinud kooliõpetaja kile tämber, kuid ealeski ei muutu neutraalne sõnavalik.
Vaidluskunstnik
Ta on haritud, loeb palju ja oskab rohkem võõrkeeli kui iga eestimaalase kohustuslikud soome, vene, inglise. Mingil kitsal alal on ta ka tunnustatud ekspert. Ta näeb hea välja, tal on vanamoeliselt meeldivad maneerid ja tal on vastassoo seas menu.
Ideaalses maailmas arutleks ta vaid parimaga, see tähendab iseendaga. Tõele au andes ta seda teebki, muidugi mitte avalikult ja kuuldavalt. Päris elus on tema väitluspartneriteks tihti palju keskpärasemad kujud. Mõned neist ei ole rumalad, kuid kahjuks pole nad ka piisavalt targad, et vait jääda ja lasta tal rääkida. Tal on selged laused, läbimõeldud argumendid ja ilus hääl, ja ta teab seda.
Tegemist on kahtlemata targa inimesega, kelle eksperdiseisukohtadega võiksid teised üldjoontes kursis olla. Tüütuks muutub ta aga siis, kui end kõikidel elualadel asjatundjaks hakkab pidama.
Kosmik
Temal on probleemidele lihtsad lahendused: hinga sisse, hinga välja ja kuula kosmost. Vastused tulevad sealt ja kõigele ei saagi vastust olla. Kuna ta on väga leebe ja tasaste maneeridega, ei saa ta aruteludes kuigivõrd osaleda, sest pärast esimesi repliike ei pääse ta enam löögile.
Tema rahulikkus on imetlusväärne. Kuulsast ütlusest «Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, ja julgust muuta asju, mida ma saan muuta, ja tarkust nende vahel vahet teha» on ta valinud just esimese poole. Lõppude lõpuks on tal õigus – miski pole igavene ja ühel või teisel moel laheneb kord iga probleem või tüliküsimus.
Vandenõulane
Juudid, vabamüürlased, reptiilid – ta teab neist kõike ja mõned on ka tema isiklikud tuttavad. Ta ei loe peavoolumeediat, sest see ju valetab. Seevastu neelab ta kirglikult alternatiivsetes kanalites pakutavat. Ja usub kõike, mida neelab, sama kirglikult. «Allikakriitika!» hüüatab ta peavoolumeediale, kuid igasugune kahtlus alternatiivkanalite allikate suhtes tähendab tema jaoks vabamüürlust.
Vandenõulane on aruteludes häälekas kaasalööja. Ta võib muutuda isegi nii häälekaks, et arutelust ei tule midagi välja – teised tüdinevad ja lähevad laiali. Kaua ikka jaksatakse kuulata jutte Eestimaa mahaparseldamisest, ravimitööstusest, mis teadlikult mürgitab lapsi vaktsiinidega, ja sellest, et USA tegelik eesmärk Afganistanis oli heroiini tootmine oma riikliku kontrolli alla saada. Elu, enamiku jaoks juba niigi värvikirev, on vandenõulase juttudes vaid tegelikkuse kahvatu peegeldus.
The post Postimees: Me armastame arvata: kuus vaidlejatüüpi appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Kuidas tähistada oma 120. sünnipäeva? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Mitte lõputult, selles näisid panelistid olevat üksmeelel. Vananemine on vältimatu, paratamatu, isegi vajalik. Mis muidu innustaks meid tegutsema, kui ajalisi piiranguid ei oleks? Elu lõplikkus ajendab inimesi looma, igavese elu korral muutuks eksistents sisutuks. Ei tekiks ka ruumi järgmistele põlvkondadele. Inimkeha vananeb aja jooksul ning see määrab, mida me võime ja suudame — kui just vaim illusoorseid piiranguid ei sea: inimesed võivad end mõnikord ise vanaks mõelda, ise enda tegevust takistada. Ja küllap samamoodi saab teinekord füüsilistest takistustest üle vaimujõu abil.
Aga mis on vananemise vajalikkuse bioloogiline seletus? Teooriaid on erinevaid, keeruline on eristada põhjusi ja tagajärgi. TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi direktor-professor Toivo Maimets tõi tabava paralleeli: vaatluste põhjal võiks järeldada, et suunatuled pööravad autot, sest kõik suunatuld näitavad autod ka pöörde sooritavad. Kas meil on mõni vananemist põhjustav geen? Või on tegemist bioloogilise materjali paratamatu kulumisega? Tõdeti, et aju võiks vastu pidada tunduvalt kauem kui keha. Vanadusdementsust kui diagnoosi enam ei ole, on Alzheimeri tõbi — haiguslik seisund, mitte paratamatus.
Arutleti sellegi üle, miks meeste ja naiste keskmine eluiga erineb. Kui eeldada, et looduslikust valikust jäävad kõrvale reproduktiivsest east väljas indiviidid, siis peaksid mehed justkui naistest kauem elama. Miks nad siiski sageli varem surevad?
Keskmine eluiga on lääneriikides pidevalt tõusnud, eluea graafik näitab lineaarset trendi. Sisearst-geriaater doktor Kai Saks tõdes, et ehkki meditsiinilise abi kättesaadavuse ja kvaliteedi paranemise olulisust ei saa alahinnata, on veelgi tähtsam inimeste teadlikkuse suurenemine: võetakse vastutus iseenda heaolu eest. Oma osa on ka tehnilistel saavutustel, olgu nendeks prillid või tehisliigesed. Eluea pikenemisest tulenevalt on muutunud eri eagruppide piirid, näiteks keskea algus paigutatakse nüüd 45. eluaasta juurde. Aga kui kaugele-kõrgele võiks oodatavat eluiga tähistav joon küündida?
Arvajate jaoks oli küsimärk arutelu pealkirjas ebavajalik: 122 eluaasta realistlikkuses, aga samas ka lõplikkuses ei kahelnud neist keegi. Teisisõnu, 122. sünnipäeva tähistamine ei pruugiks olla sugugi haruldane, aga vaevalt, et kellelgi võiks tulla võimalus näteks puhuda oma tordil ära 150 küünalt. 120 eluaasta võimalikkusel on panelistide sõnutsi kolmekordne tõestus. Esiteks, sinnakanti küündib maailma vanimate dokumenteeritud sünniajaga inimeste eluiga. Teiseks, just sama pikk näib olevat südame maksimaalne tööaeg. Ning kolmandaks, viite 120 eluaastale leiab piiblistki.
Arvudele pole aga mõtet liialt keskenduda, sest elatud aastate lugemisest on olulisem nende täitmine sisuga. Kõik arvajad nentisid, et tähtis on hoida end vormis nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa tõdes, et olulisim on säilitada uudishimu, mis kannustaks elama, ning leida endale toredad kaaslased. Ehk on (koos sõpradega) pidevalt millegi uue õppimises tegelik pikaealisuse saladus? Paide Sotsiaaltöökeskuse tegevusjuhendaja Maimu Lomp rõhutas, et pole kunagi hilja alustada võimlemisega, mis tugevdaks füüsist. “Elage kaua ja tervelt!” kõlas lõpetuseks. Ja igati sobivalt oli terve elu ala sissepääsu kõrvale pandud korv koduaia pirnide ja kast kodumaiste õuntega, et neid sisukaid aastaid saaks ikka rohkem tulla.
The post Kuidas tähistada oma 120. sünnipäeva? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Müütide lahkamine õpiorus: õpetaja ei ole riiulisse kokkuvolditav, ta on täitsa tavaline inimene appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Koolimütoloogia arutelu. Foto: Anna Markova
Sellega, et õpetajad on omaks võtnud neile aastatega nii tugevalt omistatud rolli, kinnitasid kõik arutelus osalenud. Tallinna Heleni Kooli õpetaja Kristiina Vaikmets rääkis, kuidas õpetajatelt ei eeldata isikliku elu ja vaba aja olemasolu. Tihtipeale võtab aga õpetaja sellesama rolli endale omaks ka väljaspool kooli. „Kohates õpilasi või nende vanemaid koolivälisel ajal, muudan sageli isegi oma olekut,“ tunnistas Vaikmets. Aga oluline on näha inimest ameti sees.
Et ministeeriumi ja kooli vahel nähakse distantsi ning ministeeriumi ametnikke peetakse eluvõõraks ja oskamatuteks, on samuti laialt levinud stereotüüpne arvamus. Haridus- ja teadusministeeriumi õpetajaosakonna peaekspert Triin Noorkõiv rääkis, kuidas noored õpetajad ministeeriumi külastades üllatusid, et sealsed ametnikud mõtlevad nendega sarnaselt või et need ametnikud ei olegi koolikauged inimesed ning et nad töötavad sama eesmärgi nimel.
Kiviõli kooli direktor Heidi Uustalu tõi esile meediaga suhtlemise tõrksamat poolt, kus siirus ja avameelsus võib hoopis karuteene teha ning avalikkusele esitatakse intriige, mis ei vasta tõele. Lisaks sellele sõnas ta, et aeg-ajalt oodatakse veel tänagi koolijuhilt põhjendamatut karmust, kooliperest üleolekut ja karjumisoskust.
Õpilased on õpetajatele selles võrgustikus võrdväärsed partnerid ning väide „õpetajal on alati õigus“ ei pea kohe kindlasti paika. Ühiselt nõustuti, et lapsed ja noored on äärmiselt arukad ning tänane ühiskond nõuab seda kõigilt. Teadlikkus, mis arukust kasvatab, tuleb aga samm-sammult.
The post Müütide lahkamine õpiorus: õpetaja ei ole riiulisse kokkuvolditav, ta on täitsa tavaline inimene appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Kes on meie kangelased? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>
Mis teeb ühe isiku heroiliseks? Kas kangelane peab olema eneseohverduslik? Kas kangelane peab olema millegi poolest erakordne? Kas kangelane peab olema kuulus? Kas tal peab olema palju raha? Kas poliitik võib olla kangelane? Kas kangelasi on üldse olemas?
Ilmselt on igal inimesel oma ettekujutus kangelasest ning see ei peagi teiste arvamusega kattuma. Kindel on aga see, et ajakirjandus aitab kaasa kangelaste tekkele. See on juba iseasi, kas need kangelased on ühiskonna silmis positiivsed või negatiivsed.
Kangelaste arutelus oli kõigil võimalik oma sõna sekka öelda. Nii kasutas üks noormees juhust ja avaldas arvamust, et ka lihtsad inimesed, kes ei satu oma suurte tegudega meediapilti, võivad olla väga huvitavad kangelased. Kellegi elu päästnud inimene võib olla palju heroilisem kui leheveergudelt tuttav staar.
Berendson tõi välja asjaolu, et ajakirjandusel on keeruline leida neid lihtsaid kangelaslikke tavainimesi üles. Muttika lisas, et negatiivsete lugudeni on ajakirjanikel lihtsam jõuda, sest hädasolija võib näha ajakirjandust viimase õlekõrrena ning nii jõuab tema lugu suurema tõenäosusega avalikkuse ette.
Kuulajate seast ütles sõna sekka ka Eerik-Niiles Kross, kelle sõnul on kangelane selline inimene, kes ajab oma asja ega lase end meediast häirida.
Aga kui inimene on kord juba kangelane, kas ta on selle tähesäraga kaetud igavesti? Ilmnes, et vale sammu korral võib üsna lihtsalt langeda antikangelase staatusesse, negatiivsed teod jäävad rahva mällu ikka paremini kui positiivsed.
Kuidas peaks meedia serveerima auditooriumile antikangelasi? Kas enesetaputerroristide näopildi avaldamine meedias on õigustatud? Herodes arvas, et kui selline tähelepanu on terroristi elus ainus suur hetk, siis oleks mõttekam nad sellest üldse ilma jätta.
Kross teatas, et läbinisti positiivset kangelast polegi üldse olemas. Herodes lisas, et eestlane ei taha, et keegi oleks ideaalne – kangelane peab olema inimlik.
Postimehe ala poole kõndides suutsin enda silme ette manada mitmeid pilte kangelastest, aga sealt poolteist tundi hiljem lahkudes mõlgutasin mõtteid hoopis selle üle, kas kangelast kui sellist üldse eksisteerib.
The post Kes on meie kangelased? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Tööle tahetakse 20-aastase töökogemusega noori appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Eestis on ligikaudu 702 000 tööealist inimest, seega puudutab see teema paljusid. Reede keskpäeval kogunesid karget õhku trotsides Vallitorni lähedal paiknevale silmatorkavalt oranžile tööelualale arutelu kuulama valdavalt keskealised ja vanemad inimesed, aga siin-seal võis istumas märgata ka noori.
Vasakult: Urmas Vaino, Peep Peterson, Toomas Tamsar, Jevgeni Ossinovski ja Meelis Paavel. Foto: Anna Markova
Arutelu algul tõid vestlejad välja viimase 30 aastaga tööturul toimunud olulisemad muutused. Tööturul on ettevõtlusvabadus ning olulist rolli tööturu muutumisel on mänginud Eesti taasiseseisvumine. Varem peeti töötamist paratamatuseks, aga nüüd on kinnistunud nii mõneski inimeses arusaam, et tal on õigus elada head elu ka töötamata. Kui varem oli tavaline, et inimene töötas 30-40 aastat ühes ettevõttes, siis nüüd ollakse ühe töökoha peal mõned aastad ning terveks eluks pole töökoht kellelegi tagatud. Samuti on inimese tööelu tunduvalt pikem kui varem ning pensionit ei suudagi paljud ära oodata.
Ossinovski märkis, et rutiinsed tööd kaovad, asemele tulevad masinad ning loovust nõudvad tööd. Tehnoloogia on lihtsalt muutumas odavamaks kui inimese palkamine. Peab arvestama ka sellega, et elu jooksul tuleb ligi kolm korda elukutset vahetada, seega on saanud aktuaalseks elukestev õpe.
Tamsar rääkis, et töötaja valikuvabadus tööturul on suurenenud, seda eriti rahvarohketes piirkondades. Pakkumine tööturul on märgatavalt suurem kui nõudlus. Tema sõnutsi peaksid inimesed mõtlema endast kui teenusepakkujast, mitte kui töölisest.
Eestis on ligi 39 000 noort, kes ei õpi ega tööta, ning 130 000 praegu töötavat inimest on varsti kadumas tööjõuturult. Kes neid inimesed asendaks? Välja pakuti välistööjõu sissetoomist, eakamate ja vähemvõimekamate inimeste tööle rakendamist ning samuti vajadust motiveerida neidsamu noori, kes praegu jõude on.
Aga kes need noored on, kes ei omanda enam haridust, aga pole ka tööturul rakendust leidnud? Selle numbri taga peituvad näiteks ühiskonnast väljakukkunud, sealhulgas narkomaanid. Osa sellest grupist moodustavad 20ndates eluaastates noored, kes elavad endiselt vanemate juures ja pole tööotsa leidnud. Samuti puudub selge ülevaade välismaal töötavate noorte hulgast.
Arutelul kõlas mõte, et noored ei taha Töötukassasse abi saamiseks pöörduda kohe pärast kooli, sest nad pole ju tööd kaotanud. Tööturult tõrjutuid tuleks hakata aga uue süsteemiga tagasi tooma. Ossinovski tõi näite, et Hamburgis on haridus-, sotsiaal- ja töönõustamine kõik kokku toodud ning arvas, et Eestis peaks püüdlema sama.
Mis on veel meie töömaastikul valesti? “Tööandjad eeldavad, et tööle tulev noor on hakkaja, maailma näinud ja 20-aastase töökogemusega,” võttis Peterson kokku probleemi, millega peavad paljud noored tööd otsides silmitsi seisma.
Ossinovski arvates ei tohiks 13-14-aastaseid vati sees hoida ning nad peaksid selles vanuses kätte saama oma esimese töökogemuse. Lisaks tuleks rohkem rõhuda haridussüsteemi praktilisusele, et koolist tuleksid loovad ja hea meeskonnatööoskusega inimesed, mitte autoriteetsusele allujad. Koolis tasuks rohkem teha pikemaajalisi projektitöid, et noored õpiksid planeerima oma aega ja arendaksid enesekontrolli.
Ossinovski rääkis oma kogemusest, et tänapäeval lapsi mustikaid korjama palgata on üsna raske, aga tema enda lapsepõlve ajal tegid noored suvel palju parema meelega füüsilist tööd. “Noorte arusaam töötamisest on muutunud – töö peab olema fun ja ei tohi eraelu segada,” lisas Paavel.
The post Tööle tahetakse 20-aastase töökogemusega noori appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Tagurpidi tööintervjuu näitas, kui oluline on tööandjal osata end müüa appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Tagurpidi tööintervjuu eesmärk oli tuua fookusesse tööandja maine ja enda turustamine. See on saanud tööandjate jaoks muutuval tööturul üha olulisemaks, kuna töökäsi jääb Eestis aina vähemaks: kui veel kümme aastat tagasi said tööandjad valida rohkete tööle kandideerijate seast, siis praegu on murekohaks nii uute töötajate leidmine kui ka olemasolevate hoidmine.
Tagurpidi tööintervjuu. Foto: Tauno Tõhk
Noore tööotsija rolli haaras Kaisa-Triin Karu, kelle jaoks on tööandja turundus ka väga südamelähedane: ta on sarnases valdkonnas tegeleva ettevõtte Brandemi kaasasutaja. Kaisa-Triinu küsimused olid konkreetsed ja tabavad, mis võisid olla vastajatele ka ebamugavad, või ei olnud nad alati oma vastustes kindlad. Kindlasti tegid nad aga kõik, et jätta endast võimalikult hea mulje. Kas ei kõla justkui tavapärane tööintervjuu?
Tööotsija soovis muu hulgas teada nii võimaliku tulevase tööandja väärtuste kohta, kui rahulolevad on nende olemasolevad töötajad, milline on organisatsiooni juhtimisstiil. Lisaks uuris ta, kui valmis on tööandjad värbama noort inimest, kelle ootused tööle ja karjäärile on ehk veidi teistsugused kui vanematel kolleegidel: paindlik tööaeg ja -keskkond, võimalused eneseteostuseks, tööprotsesside kiirus, tööandja sotsiaalne vastutus.
Näiteks küsis tööotsija otsekoheselt: „Kas oleks võimalik töötada turundusspetsialistina täistööajal, aga kolmapäevast pühapäevani? Mul on esmaspäeval ja teisipäeval lohesurfi koolitused.“ Kõik personalijuhid olid ühel meelel, et selline soov on kontoritöötaja kohta ootamatu, kuid olid valmis mõtlema sobivate lahenduste peale. Ühtegi näidet, et nende olemasolevad töötajad on niivõrd erineva tööajaga, ei osanud nad aga tuua.
Tööintervjuud jälgis kõrvalt CV Keskuse värbamiskeskuse juht Renita Käsper, kelle sõnul näitab üldine kogemus, et tööandjate müügioskused ei ole tavaliselt kuigi head. „Tihti ei ole personaliinimesed justkui ise ka veendunud, et nad tahaks oma ettevõttes töötada. Nad peaks paremini läbi mõtlema, mis teeb neist erilise ettevõtte, miks peaks töötajad tahtma nendega liituda. Seejuures on noorte värbamiseks vaja veidi teistsugust strateegiat, mis neid paremini kõnetaks,“ selgitas ta. Tööotsija nõustus ja ütles, et alustada võib isegi lihtsatest asjadest, näiteks tõmbavad noorte pilku juba kasvõi julged töökuulutused.
Intervjueerijale kohaselt tänas Kaisa-Triin vestluse lõpus intervjuule tulijaid ja lubas nendega paari päeva pärast ühendust võtta ja anda teada, kas soovib nende ettevõttega liituda. Jääme ta otsust põnevusega ootama!
The post Tagurpidi tööintervjuu näitas, kui oluline on tööandjal osata end müüa appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Pildikesi esimesest festivalipäevast: fototiimi valik appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Jüri Saar: tuumafüüsik ja kolmanda-silma-mees ei saa kuidagi olla võrdsed eksperdid appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Suurte narratiivide dekonstrueerimine maailmas on viinud tänase olukorrani, kus kõik tõed tunduvad olevat nii suhtelised, et tõde kui selline on lakanud olemast, tõdes kriminoloogiaprofessor ja vabaerakondlane Jüri Saar Arvamusfestivali arutelul ”Milline -ism meid päästab?” ja pakkus lahenduseks uusrealismi.
Jüri Saar. Foto: ERR
Ta kutsus ka üles tagasipöördumisele valgustatuse juurde.
”Tuleb aru saada, et see, kui meil telesaates on tuumafüüsik ja mõni n-ö kolmanda silma mees kõrvuti justkui võrdsete ekspertidena, ei vasta tegelikkusele,” märkis Saar.
”Kõikide päästmine mõne -ismi läbi pole võimalik”
Kolumnist ja finantsspetsialist Hardo Pajula iseloomustas oma suhtumist kõikvõimalikesse -ismidesse telesarja ”The Wire” autori ühes intervjuus välja öeldud sõnadega.
”Ismidesse uskuv inimene võib ühes küsimuses olla täiesti mõistlik, teises asjas aga täielik idioot,” vahendas Pajula.
Tema hinnangul oli üks esimestes -ismides, mis tänapäevastuvat inimest määratlema hakkas, natsionalism.
”Veel 150 aastat tagasi määratles Eesti alal elanud inimene end esmalt näiteks talupojana ja teiseks – võib-olla, aga mitte kindlasti sedagi – kristlasena. Eestlus on hilisem konstruktsioon. Nii et natsionalism oli ees ja teised -ismid tulid hiljem riburada pidi järele.”
Kommenteerides arutelu pealkirja, tõdes Pajula, et päästmisest rääkides on inimene juba enese teadmata kasutanud kristlikku kontseptsiooni.
”Päästmine, lunastus on kristlik arusaam. Kõikide päästmine pole tänapäeval asi, millest oleks mõtet eriti rääkida. Pääsemine on sügavalt isiklik tunnetus, eks see selgub surma hetkel, kui hästi me ennast tunneme. Aga mingit üldist -ismi, mille abil kõik päästa, pole olemas,” hindas Pajula.
Artikkel ilmus err.ee portaalis.
The post Jüri Saar: tuumafüüsik ja kolmanda-silma-mees ei saa kuidagi olla võrdsed eksperdid appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Pop-up terviserada Arvamusfestivalil appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Arvamusfestivali terviseraja finiš. Vasakult Alo Lõoke ja Kiira Udu. Foto: Mehirt Emmus
Kui keegi nüüd mõtleb, et pole vastavalt valmistunud või ei hakka festivali ajal pikka teekonda ette võtma, siis ei maksa muretseda: rada on kõigest 650 meetrit pikk ja jõukohane igaühele. Arvamusfestivali fotograafi Mehirti ja SA Eesti Terviserajad juhi Alo Lõokesega võtsime üheskoos teekonna ette ja vaatasime, mida kaheks päevaks loodud rada pakub.
Rada on üles seatud nii, et seda läbi jalutades tekib eneselegi ootamatult ülevaade kogu festivalialast. „Kui muidu otsivad külastajad arutelualasid numbrite järgi, siis terviseraja abil jäävad kõik punktid niisamagi tee peale,“ rääkis terviseradade aktivist Alo Lõoke ning lisas, et liikumine arutelude vahel teeb mõtteteravusele ainult head.
Arvamusfestivali terviseraja stardipunktis on võimalik osa võtta loosimismängust – täites lühikese ankeedi ja vastates paarile küsimusele, võib loosiõnne korral võita oma isikliku terviseraja, kas siis koju, kontorisse või kooli.
Meil kulus raja läbimiseks umbes kümmekond minutit. Jalgade puhkamiseks polnud peatusi tarvis, küll aga piltide jäädvustamiseks ja festivali miljöö hoomamiseks.
Üle Eesti on hetkel alalisi väliterviseradu üles seatud 102 ja siseradu 15. Terviseradade loomisel on suureks toeks olnud Swedbank, sooviga pakkuda võimalikult paljudele inimestele tasuta liikumisvõimalust, igas Eestimaa nurgas ja kõikidel aastaaegadel. Swedbank oluline partner ja suurtoetaja ka Arvamusfestivali elluviimisel.
Rohkem infot terviseradade kohta:
Arvamusfestivali terviserada
Terviserajad Facebook
The post Pop-up terviserada Arvamusfestivalil appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Kas põllumajandusel on kohta nutimajanduses? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>
Moderaator Roomet Sõrmus teeb arutelu käimatõmbamiseks kuulajate seas küsitluse, mis kellelgi põllumajandusega esimesena seostub. Kostuvad näiteks teravili, maaelu ja seakatk. Hüüan entusiastlikult: “Piim!” Linnatüdrukuna pole mul erilist aimu, millest juttu tuleb, aga olen põnevil saamaks teada, mis praegu põllumajanduses toimub. Kohe alguses jääb kõlama nukker mõte, et bürokraatiamasinaga võitlemise kõrval oleks tootmine rohkem nagu hobi. Palju auru läheb meeste sõnul sellele, et olla n-ö toetuskõlbulik, vastata normidele ja mitte trahvi saada. Tänane olukord näitab arutlejate sõnutsi, et võrreldes teiste Euroopa riikidega ei ole meie võimalused toetusi saada nii head. Siinne lahendus võiks olla see, et meie põllumehed paneksid pigem seljad kokku, mitte ei kakleks pisku pärast, mida ei jagata võrdselt.
Diskuteeritakse ka selle üle, et meedias võiks raha küsimise ja saamise asemel esile tõsta tegusid. “Positiivse näitena tooksin välja Avatud Talude päeva,” märgib Margus Mets. Arutlejate sõnul ei saa üle ega ümber toetustest. “Toetustest tuleb rääkida, aga rohkem argumenteeritult, loosungid ei mõju,” leiab Meelis Mälberg. Samas on 20 aastaga tekitatud hea baas, kust edasi minna. “Viimase kümne aastaga on areng olnud meeletu,” leiab Roomet Sõrmus.
Arengut näitab ka see, et tehnoloogia kasutamine kasvab väga kiiresti. “Eesti põllumees on tohutult innovatiivne,” leiab Martin Rand. Ühe oma sõnul hullu ideena pakub ta välja virtuaalse konsolideerumise. “Mõni Eesti põllumees võiks hakata koondma enda alla suuri tootjaid, et müüa neile otse näiteks kartulikrõpsu toorainet,” viskab Rand idee õhku. Lõppeks jääb minu jaoks kõlama mõte, et väga oluline on see, millist pilti kujundavad põllumehed endist ise, ja ehkki nutimajandus ei olegi selles keskustelus tegelikult keskne teema, peaks põllumehed maaeluentusiastide sõnutsi olema võimalikult uuendusmeelsed ja innovaatilised.
The post Kas põllumajandusel on kohta nutimajanduses? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Postimehe arutelu: Kas robotid võtavad meie töö ja leiva? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Tänasel Paides toimuval Arvamusfestivalil püstitasime küsimuse, kas robotid võtavad tulevikus meie töö ja leiva. Lühikene vastus on, et lähitulevikus ja osaliselt küll. Sel meelel olid kõik kolm Postimehe arutelusse kutsutud inimest: TTÜ võrgutarkvara professor Tanel Tammet, valitsuse infonõunik Siim Sikkut ja tehnoloogiajakirjanik Hans Lõugas. Küll aga rõhutas Tammet, et jutt käib praegu siiski väga konkreetsele tööle keskenduvatest robotitest, kuna kõiksugu tegevusi, rääkimata spontaansest isemõtlemisest, on praegu masinatele õpetada ikkagi väga keeruline. Viimased, nii-öelda loomingulise mõtlemisega masinad, on pigem saja aasta tagune tulevik.
Vasakult: Tanel Tammet, Siim Sikkut, Hans Lõugas, Riin Aljas, Liis Kängsepp. Foto: Jaanus Lensment/Postimees
Teisalt tõdesid Sikkut ja Lõugas, et ehkki sõna robot seostub inimestele sageli füüsilise metallolendiga, tähendab tööde automatiseerimine pigem tarkvara: isesõitvate autode puhul ei keera rooli robot, vaid seda teeb sisuliselt arvutikood, ning samuti on lugu paljude teiste ülesannetega. Seda enam, et ehkki robotid hakkavad esmajoones üle võtma pigem lihtsamaid töid nagu postiteenus, tehasetöölised või kassiirid, asendatakse programmidega üha enam ka nii-öelda valgekraede ameteid nagu raamatupidajad, finantsanalüütikud, veebiajakirjanikud või reisikorraldajad. “Samas peame meeles pidama, et ükski amet ei kao täielikult, pigem asendame masinatega mingi osa sellest tööst, ning inimesele jääb tulevikus väiksem osa, mis tähendab millegi uue välja mõtlemist,” selgitas Sikkut.
Uurides neilt, mida teha aga inimestega, kes robotite tõttu tööst ilma jäävad, tõid Sikkut ja Lõugas optimistilkuma külje pealt välja, et tehnoloogilise arenguga tuleb töökohti ka alati juurde, sest uued lahendused nõuavad ka haldamist. Pigem on probleem selles, et praegu tööturul olevate inimeste oskused ei lähe kokku nende uutel töökohtadel vajaminevate nõudmistega.
Nii nägid nad lahendust paindlikkuses: nii inimese kui ka riigi tasandil. Lõugas tõi näite brasiillasest, kes pole olümpiamängude käigus tekkinud rahapuuduse tõttu mitu kuud palka saanud. Mehel ei jäänud üle muud, kui hakata sõitma Uberit, mida ta sai aga teha seetõttu, et riigis on piisavalt paindlikkust, et lubada sellist jagamismajandusel põhinevat mudelit. Teisalt on vaja paindlikkust ka inimese tasandil, et ta suudaks end sundida piisavalt palju riskima, et kaaluda uusi ja teistsuguseid töid. Nii peaks tuleviku 50-aastased suutma uut eriala õppida mitte vaid kord elu jooksul, vaid pigem kaks kuni kolm korda.
Seda, missuguseks muutub maailm tulevikus, millal saavad meist robotite “väikesed sõbrad”, millal kaob piir inimeste ja robotite vahel, mis riigid on töö automatiseerimisega esirinnas ning kas robotite võidukäigu puhul võiks inimesed üldsegi töö tegemise ära lõpetada, vaata Postimehe veebis olevast hommikuse arutelu salvestusest.
Artikkel ilmus postimees.ee portaalis.
The post Postimehe arutelu: Kas robotid võtavad meie töö ja leiva? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Seitse tõsisemat arutelu appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Foto: Anna Markova
Vägivalla temaatika võib kindlasti liigitada tõsiseimate sekka. Vägivald pole ainult vägivallatseja ja ohvri probleem, vaid puudutab meid kõiki. Vägivalla ja kiusamise leevendamisest ning kogukonna sekkumisest sellesse mõtiskletakse aruteludel „Kellest algab kiusamisvaba elutee?“, Väärtuspõhise hariduse alal, 12. augustil kell 17 ning „Vägivald koduseinte vahel pole ühe pere probleem“, Laste ja perede alal, 13. augustil kell 12.
Hea on tõdeda, et kõiki kavas olevaid teemasid annab omavahel seostada. Kui pidada maha üks pikk vestlus, tuleks enamik teemadest kõneaineks. Nii on seotud eelnevalt esile toodud arutelud järgmisega. Et maailm oleks parem paik, tuleb alustada iseendast – sel teemal saab mõtiskleda ja kaasa arutleda: „Maailmakohvik: mida saan teha mina parema maailma nimel?“, Arengukoostöö alal, 12. augustil kell 12.30, millele sekundeerib „Kuidas me saame Eestile kinkida miljon head kodanikku?“, Eesti vabariik 100 alal, 12. augustil kell 16.30.
Tänasel päeval pole enam mingi eripära see, et pered ei püsi koos igavesti ja lahkuminekud lastega paaridelgi tulevad aina sagedamalt ette kui näiteks 20 aastat tagasi. Siinkohal ei saa kellegi õlule süüd lükata, sest mured ja probleemid tekivad ikka paljude asjaolude kokkulangemisel, samuti teatud tegemistel ja tegemata jätmistel. Oluline on, et peale lahkuminekut säiliksid lastel mõlemad vanemad ning viimased ei jätaks teist vanemat ega lapsi hooletusse. Teemat lahatakse lähemalt: „Vanemlus peale lahkuminekut“, Laste ja perede alal, 13. augustil kell 14.
Juba aastakümneid, kui mitte kauemgi on levinud arusaam, et meespool peab olema tugev, ei tohi välja näidata tundeid ega omada emotsioone ning nõrkusi. Poisikesest peale kinnitatakse neile, et „mehed ei nuta“. Ometi pole selline nö mehelikkuse pealesurumine meeste tervisele ja heaolutundele kasulik ning kas see tegelikult üldse ongi mehelik? Teema võetakse pulkadeks arutelus „Oled mees või ei ole“, Laste ja perede alal, 13. augustil kell 16.
Muidugi ei puudu festivali mõttevahetustelt sisserände teema. Kõikide kirgi köitev vestlusteema harutatakse lahti arutelul „Sisserändaja – oled sa tont või inimene?“, Rändealal, 13. augustil kell 15.30 ja osalusdraamas „Kuidas õpetada armastama pagulast?“, Väärtuspõhise hariduse alal, 13. augustil kell 15.
The post Seitse tõsisemat arutelu appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Mis on ettevõtjal Arvamusfestivalile asja? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Tegusal ettevõtjal on alati kiire ja hea, kui töö kõrvalt jääb aega uudiseidki jälgida või sõbraga mõtteid vahetada. Samas ettevõtlikel inimestel on enamasti mõtteid, mida võiks jagada ka teistega. Kas selleks, et teised saaksid ka edukamalt toimetada, või selleks, et teised saaksid paremini aru ettevõtjatest, töökohtade ja maksutulu loojatest. Ükskõik, mis ettevõtja Arvamusfestivalile toob, tema aktiivsest osalemisest seal on ühiskondlikult kindlasti kasu.
Kuigi liiga palju levib meil mõte, et kõik ühiskondlikud asjad võiks riik korda ajada. Samas meie maksukogum on veel piisavalt õhuke, et kõiki asju selle arvelt korda ei tee. Ja õnneks on Eestis palju ka inimesi, kes kodanikuna, ettevõtja ja ka ametnikuna võtavad ise midagi vedada, tahavad ise midagi korda teha.
Mina lähen Arvamusfestivali Teadusalale jagama oma teadmisi-mõtteid, mida muuhulgas oma ajast rakendan ka TTÜ kuratooriumis. Swedbanki personalijuht saab sõna Tööelualal. Lisaks jagan Swedbanki kui ettevõtte kogemust vabakonna juubeliarutelus – kuidas me üle kümne aasta oleme kaasa aidanud oluliste algatuste sünnile ja oleme strateegiliste partneritena igapäevaselt vabakonna nii mõnegi liikmega kaasas. Ma tean, et minu headel kolleegidel erasektorist on ka oma näited ja oma tegevused, mis väärivad jagamist. Kui nad võtaksid selle aja, siis me veel üllatuks, kui palju tegelikult täna panustavad ettevõtjad ühiskonda väga erinevates valdkondades nii raha kui Oma aega.
Ka Arvamusfestivali korraldajad teevad kõik vabatahtlikult seda, mida meie riigi edasikestvuse seisukohast on väga vaja – aitavad tekitada dialoogi erinevate inimeste, mõtete, huvide vahel. Vähim, mis igaüks meist teha saab, on tulla ka kuulama ja kõiki viisakusreegleid järgides oma arvamust avaldada. Parim, mis juhtuda saab, on suurem mõistmine ja teadmistevahetus ettevõtjate, ametnike, vähem ja rohkem aktiivsete kodanike, lapsevanemate, looduskaitsjate, terviseparandajate, tudengite ja kõigi teiste, ka sõprade ning kolleegide vahel.
Näeme reedel Paides!
Robert Kitt, Swedbank Eesti juht
Swedbank on Arvamusfestivali hea partner.
The post Mis on ettevõtjal Arvamusfestivalile asja? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post ERR viib Arvamusfestivali Paidest välja appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Reede õhtul kell 19.30 on pooleteise tunni jooksul Mihkel Kärmas vastakuti presidendikandidaatidega. Sellega saab avalöögi presidendiralli ETV eetris.
“Nagu juba tavaks on saanud, lähevad mitmed raadiosaated eetrisse otse festivali alalt. “Olukorrast riigis” avab festivali reedel Raadio 2 eetris, kell 14.05 on Raadio 4 eetris venekeelne debatt Euroopa täna, kus osalevad Marina Kaljurand, Urmas Paet ja Marko Mihkelson. Laupäeval saab otse Paidest kuulata Vikerraadio saateid Rahva teenrid ja Vastasseis,” kirjeldas planeeritud otseülekandeid ERRi turundusjuht Kristel Maran. Lisaks sellele on festivalialal reporterid, kes salvestavad festivalil toimuvat erinevate põnevate intervjuude näol.
Samuti on võimalik kõike rahvusringhäälingu teemaalal kõneldavat näha ja kuulda läbi ERR’i veebiportaali. “Muuhulgas toimub ERRi laval kaks venekeelset ja üks inglise keelne debatt: telekanali ETV+ eestvedamisel arutletakse kodakondsuse teemadel, sellele järgneb juba eelpool mainitud Raadio 4 saade Euroopa täna ning koostöös Tallinna Ülikooliga veab ERR ingliskeelset debatti “Mida elevant minust mõtleb ehk teised meist”, milles osalevad hetkel Eestis viibivad välisajakirjanikud peegeldavad enda muljeid Eestist. Lisaks nendele on veel hulk põnevaid eestikeelseid debatte, Festivali lõpetab laupäevaõhtul kell 20 otseülekanne Paide Keskväljakult Parlamendierakondade esimeeste debatilt. Täpset ERRi lava ja ülekannete kava ja festivaliuudiseid näeb otseaadressilt: err.ee/arvamusfestival,” rääkis Maran ning lisas, et festivalil toimuv on nähtav ka vastvalminud ERR Uudiste mobiilirakenduses.
Marani sõnul pakuvad ülekanded võimalust arutelukultuuril levida ka sinna, kuhu ta muidu nii kergesti ei jõuaks. “Ülekanded festivalilt tagavad, et arvamuste vahetus ei jääks ühe kindla seltskonna mõnusaks äraolemiseks, vaid sellest oleks võimalus osa saada ka nendel, kes Paidesse ise kohale ei sõida. ERRi kohuseks on informeerida ja harida ning vahendada olulisi Eestis toimuvaid sündmusi, mida Arvamusfestival kindlasti on.”
The post ERR viib Arvamusfestivali Paidest välja appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post BMMG: “Mida rohkem räägitakse ja korratakse, seda tõsiseltvõetavamaks sündmus kujuneb” appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Foto: Anna Markova
BMMG juhatuse esimehe Sven-Erik Heinsoo on meedia vahendatud tagasiside heaks täienduseks vahetule ja põhjalikule arvamusuuringule, mis viiakse läbi toetajate, esinejate ja osaliste seas.”Korraldajte professionaalsusest annab tunnistust huvi ja vajadus olla kursis nii-öelda meta-arvamusega ehk arvamusest Arvamusfestivali suhtes,” sõnas Heinsoo. “Seega on festivali korralduses suur roll osalejate arvamusel, mis realiseerub juba järgneva festivali korralduses.”
Arvamusfestivali meediakajastus on aasta-aastalt kasvanud ja seda nii mahu kui sündmust vahendavate kanalite osas. Kui 2013. aastal ilmus festivali teemadel kokku ca 650 lugu, siis 2015. aastal oli meediakajastus juba 1850 loo tasemel. Esimesel toimumisaastal vahendas oma lugejatele arvamusfestivaliga seotud infot ca 90 meediakanalit, siis 2015 aastal oli kanalite arv tõusnud juba 157 väljaandeni.
“Mida rohkem räägitakse ja korratakse, seda tõsiseltvõetavamaks sündmus kujuneb. Hea uudis nii korraldajatele, arvajatele kui toetajatele,” sõnas Heinsoo. “Head arvamist ning teadmist, et teie arvamust kuulatakse ka Arvamusfestivali korraldamisel!”
The post BMMG: “Mida rohkem räägitakse ja korratakse, seda tõsiseltvõetavamaks sündmus kujuneb” appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Kaja Kallas: Moderaatori kogemusest läbi ebaedu näite appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Arvamusfestival 2015, “Mitme rikkama hulka kuulub uuspõhjamaine Eesti?”
Kõige eredamad mälestused on mul esimesest Arvamusfestivalist. Olin varem kuulnud plaanist sellist asja korraldada, ja siis kuskil suve alguses võttis minuga ühendust Urmo Kübar ja pakkus mulle modereerida arutelu teemal “Kui kallis on vaesus?”. Olin alguses tõrges, sest ma ei olnud ühtegi paneeli modereerinud ja kahtlesin, kas saan ikka hakkama. Urmo arvas, et kui saame õiged osalejad, siis pole moderaatoril suurt midagi teha ja debatt kujuneb lausa iseenesest. Pika veenmise peale andsin nõusoleku, sest mõte osaleda aktiivselt sellisel põneval uuel üritusel paelus mind.
Arutelus osalemiseks andsid lõpuks nõusoleku vaesuse probleemidega hästi kursis olev Kärt Mere, ekspankur Indrek Neivelt ja kirjanik Kaur Kender. Mõtlesin, et kui hästi teemad ette valmistada, siis kui keeruline modereerimine nii heade kõnelejatega arutelus ikka olla saab? Mis saab minna valesti?
Sündmustest ette rutates võib öelda, et hiljem selgus, et üsna palju sai minna valesti ja ka läks. Kõigepealt ei olnud arutelu alguseks kohal üht osalist Kaur Kenderit. Kui ta lõpuks kätte sain, siis selgus, et ta on õnneks siiski teel, aga hilineb. Kuna aga ERR tegi ka otseülekannet, siis olime sunnitud ilma temata alustama. Meie arutelu toimus pealaval ja seda oli kogunenud kuulama üsna paju inimesi – nagu hiljem selgus esimese arvamusfestivali rekordarv.
Mingil hetkel saabus ka Kender ja arutelu sai jätkuda juba neljakesi. Üks suurimaid probleeme oli see, et igal osalejal oli oma teema, millest ta rääkida tahtis, mis aga väga palju ei haakunud sellega, mida teised rääkisid. Minu katsed neid suunata arutlema pealkirjana väljapakutud teemale ei kandnud erilist vilja. Kaur Kender rääkis sellest, et vaesus on lahe. Kärt Mere rääkis vaesuses virelevatest lastest ja vaesuse nõiaringist, kuhu need lapsed satuvad. Indrek Neivelt rääkis hoopis maksupoliitikast. Mingi hetk tundsin, kuidas mu silme eest on lihtsalt must ja ma ei tea, mis ma tegema pean. Ühelt poolt nägin inimesi, kes nautisid Kaur Kenderi rokkimist ja tahtsid seda kuulda – veel värvikamaid näiteid, veel räigeimaid sõnu. Teiselt poolt vaatasid mulle otsa nördinud kuulajad, kes olid tulnud selleks, et tundlikul teemal kaasa mõelda ja keda osalejate teemast kõrvalekaldumine väga häiris. Kolmandaks vangutasid pead vanemad kuulajad, kes ei olnud rahul Kaur Kenderi sõnakasutusega. See oli üks väga pikk poolteist tundi.
Arutelu juhil on arutelu õnnestumise osas väga suur roll ja vastutus. Arutelus osalejal on rohkem vabadust kui moderaatoril. Arutelu juht peab teemat ohjes hoidma, aga olema ka alati valmis tekkinud pausid täitma. Ta peab tundma teemat ja õigel hetkel suunama arutlejaid omavahel vaidlema. Arutelu juht peab ilma arutelu õhkkonda rikkumata suunama inimesi Arvamusfestivali heast tavast kinni pidama.
Peale eelkirjeldatud kogemust mõtlesin, et ma ei modereeri enam kunagi midagi. Ometi otsustasin uuesti proovida ja andsin seekordsel festivalil nõusoleku modereerida kiusamisvaba ühiskonna arutelu. Näis, kas seekord õnnestub paremini.
Lugu on avaldatud Euroopa Parlamendi saadiku Kaja Kallase blogis. Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis on Arvamusfestivali hea partner.
The post Kaja Kallas: Moderaatori kogemusest läbi ebaedu näite appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Millist arutelu valida? Arvamusfestivali meeskond soovitab! appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>Sellel aastal korraldab Arvamusfestivali meeskond ainult ühe arutelu ise, kogu ülejäänud programm valmib saja organisatsiooni koostöös. Seega ka suurem osa meie meeskonnast sai kavaga tutvuda alles selle avalikustamise päeval. Palusime meie tiimide eestvedajatel valida välja üks arutelu, kuhu nad kindlasti osalema lähevad ja põhjendada oma valikut. Kes teab, äkki ka teile on sellest abi!
NELJAPÄEV, 11. august
|
|
|
|
|
The post Millist arutelu valida? Arvamusfestivali meeskond soovitab! appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>The post Lapsed ja internet – positiivne kombinatsioon? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>
Kas selline olukord on iseenesest halb või on see asjade loomulik evolutsioon? Telia arutleb selle üle Arvamusfestivali teisel päeval kell 17.00.
Meedias ja igapäevastes vestlustes arutletakse tihti tehnoloogia koha üle meie igapäevases elus. Paljud arvamused põhinevad isiklikel asjaoludel või on tegemist ebateaduslike argumentidega. Seepärast toobki Telia Arvamusfestivalile arutlusfoorumi, et küsida, kuidas saab internet lapse arengus positiivset rolli mängida.
Korraldajad ootavad keskustelu läbiviimisel tasakaalustatud, mõistuspäraseid või teadusel põhinevaid seisukohti, et vastata küsimustele, millega lapsevanemad pidevalt silmitsi seisavad. Kuidas määratleda, milline aeg on piisavalt mõistlik nutitelefoni või tahvelarvuti taga istumiseks? Millal muutub sotsiaalvõrgustike kasutamisest saadav nauding sõltuvuseks? Kas vastus on keelamine või teatud infokanalitele ligipääsu piiramine?
Oleme viimasel ajal internetis näinud väga erinevaid debatte, nagu näiteks vaidlus Eesti kooseluseaduse üle, USA presidendivalimistega seonduv keskustelu või isegi „Tondipüüdjate“ uue filmi linastusega kaasnev kihav arutelu, mille puhul on näha, et kuigi internet on võimas demokraatia tööriist, viib see järjest enam inimesi, sealhulgas ka lapsi, kokku seksismi, rassismi ja homofoobiaga. Samuti on olnud palju juhtumeid, kus lapsi sotsiaalmeedia kommentaariumites kiusatakse, ja sellist kiusamisviisi reguleerida on väga raske, kui mitte lausa võimatu. Kuidas saavad vanemad seista selle eest, et lapsed saaksid internetist vajalikku infot, aga oleksid kaitstud veebimaailma hõige hullemate liialduste eest?
See aga pole arutelu ainuke teema. Räägitakse ka sellest, kuidas saavad koolid Eestis ja mujal aidata vanematel võimalikult hästi kasutada kogu infot, mis on neile nüüd nii kättesaadav. Kui Eesti valitsus on võtnud uhkusega juhtrolli koolide tehnoloogilise arengu tagamisel, peab arvutite suurenenud kasutus laste probleemide lahendamisel käima käsikäes arusaamisega, millist mõju see ühiskonnale avaldab.
Arutelu juhib sotsioloog Katrin Tiidenberg, kes spetsialiseerub veebieluga seonduvale Tallinna Ülikooli Sotsiaaluuringute instituudis. Tema peamiseks uurimisteemaks on sotsiaalmeedia kasutajate harjumused, esmajoones kõik see, mis on seotud visuaalse väljendamisega.
Temaga ühineb arutelul Tallinna Pelgulinna keskkooli direktor Tõnu Piibur. Piiburi sõnul kasutab ta digiseadmeid igapäevaselt ja julgustab, aga ei sunni, ka õpilasi leidma uusi võimalusi, kuidas tehnoloogiat klassiruumis kasulikult kasutada.
Kõneleja Kristi Vinter, Tallinna Ülikooli Haridusteaduste instituudi direktor, ütleb: „Mul on väikesed lapsed ja huvi interneti uurimise vastu. Kaitsesin 2013. aastal Tallinna ülikoolis doktoritööd, milles uurisin ekraanimeedia tarbimist väikeste laste seas lasteaias ja koolis. Tallinna ülikoolis õpetatakse tulevastele õpetajatele, kuidas mõista ja analüüsida digitaalmeedia globaalset mõju ja selle võimalusi laste arendamiseks ja õpetamiseks. Olen korraldanud selleteemalisi koolitusi nii õpetajatele kui ka lapsevanematele.“
15-aastane Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpilane Kaisa Kask ütleb: „Ma laulan, mängin flööti ning olen huvitatud näitlemisest ja ka teatrist üldisemalt. Nagu kõik teised minuealised, kasutan ka mina pidevalt nutitelefoni ja internetti. Suurem osa minu suhtlusest, kodutöödest ja uudiste tarbimisest käib telefoni kaudu.“ Koos Kaisaga ühineb vestlusringiga lapsevanem Katrin Isotamm, kellel on laste ja interneti kohta väga kindlad vaated.
The post Lapsed ja internet – positiivne kombinatsioon? appeared first on Arvamusfestival 2016.
]]>