Mitte lõputult, selles näisid panelistid olevat üksmeelel. Vananemine on vältimatu, paratamatu, isegi vajalik. Mis muidu innustaks meid tegutsema, kui ajalisi piiranguid ei oleks? Elu lõplikkus ajendab inimesi looma, igavese elu korral muutuks eksistents sisutuks. Ei tekiks ka ruumi järgmistele põlvkondadele. Inimkeha vananeb aja jooksul ning see määrab, mida me võime ja suudame — kui just vaim illusoorseid piiranguid ei sea: inimesed võivad end mõnikord ise vanaks mõelda, ise enda tegevust takistada. Ja küllap samamoodi saab teinekord füüsilistest takistustest üle vaimujõu abil.

Aga mis on vananemise vajalikkuse bioloogiline seletus? Teooriaid on erinevaid, keeruline on eristada põhjusi ja tagajärgi. TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi direktor-professor Toivo Maimets tõi tabava paralleeli: vaatluste põhjal võiks järeldada, et suunatuled pööravad autot, sest kõik suunatuld näitavad autod ka pöörde sooritavad. Kas meil on mõni vananemist põhjustav geen? Või on tegemist bioloogilise materjali paratamatu kulumisega? Tõdeti, et aju võiks vastu pidada tunduvalt kauem kui keha. Vanadusdementsust kui diagnoosi enam ei ole, on Alzheimeri tõbi — haiguslik seisund, mitte paratamatus.

Arutleti sellegi üle, miks meeste ja naiste keskmine eluiga erineb. Kui eeldada, et looduslikust valikust jäävad kõrvale reproduktiivsest east väljas indiviidid, siis peaksid mehed justkui naistest kauem elama. Miks nad siiski sageli varem surevad?

Keskmine eluiga on lääneriikides pidevalt tõusnud, eluea graafik näitab lineaarset trendi. Sisearst-geriaater doktor Kai Saks tõdes, et ehkki meditsiinilise abi kättesaadavuse ja kvaliteedi paranemise olulisust ei saa alahinnata, on veelgi tähtsam  inimeste teadlikkuse suurenemine: võetakse vastutus iseenda heaolu eest. Oma osa on ka tehnilistel saavutustel, olgu nendeks prillid või tehisliigesed. Eluea pikenemisest tulenevalt on muutunud eri eagruppide piirid, näiteks keskea algus paigutatakse nüüd 45. eluaasta juurde. Aga kui kaugele-kõrgele võiks oodatavat eluiga tähistav joon küündida?

Arvajate jaoks oli küsimärk arutelu pealkirjas ebavajalik: 122 eluaasta realistlikkuses, aga samas ka lõplikkuses ei kahelnud neist keegi. Teisisõnu, 122. sünnipäeva tähistamine ei pruugiks olla sugugi haruldane, aga vaevalt, et kellelgi võiks tulla võimalus näteks puhuda oma tordil ära 150 küünalt. 120 eluaasta võimalikkusel on panelistide sõnutsi kolmekordne tõestus. Esiteks, sinnakanti küündib maailma vanimate dokumenteeritud sünniajaga inimeste eluiga. Teiseks, just sama pikk näib olevat südame maksimaalne tööaeg. Ning kolmandaks, viite 120 eluaastale leiab piiblistki.

Arvudele pole aga mõtet liialt keskenduda, sest elatud aastate lugemisest on olulisem nende täitmine sisuga. Kõik arvajad nentisid, et tähtis on hoida end vormis nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa tõdes, et olulisim on säilitada uudishimu, mis kannustaks elama, ning leida endale toredad kaaslased. Ehk on (koos sõpradega) pidevalt millegi uue õppimises tegelik pikaealisuse saladus? Paide Sotsiaaltöökeskuse tegevusjuhendaja Maimu Lomp rõhutas, et pole kunagi hilja alustada võimlemisega, mis tugevdaks füüsist. “Elage kaua ja tervelt!” kõlas lõpetuseks. Ja igati sobivalt oli terve elu ala sissepääsu kõrvale pandud korv koduaia pirnide ja kast kodumaiste õuntega, et neid sisukaid aastaid saaks ikka rohkem tulla.

The post Kuidas tähistada oma 120. sünnipäeva? appeared first on Arvamusfestival 2016.

Paide nagu magaks alles. Maja maja haaval tuleb Vallimägi lähemale, tänavad on tühjad ja vaikus paitab kõrvu. Linn on festivali ootel. Ei kusagilt ilmub nähtavale pikk sihvakas naisterahvas, kes otsivalt ringi vaatab, joogamatt kaenlas. Selge, ma polegi ainus, kes unest võitu on saanud ning keha ja vaimu kirgastamise hommiku eesmärgiks võtnud.

Enda üllatuseks leian Mäeala nõlvalt varase tunni kohta päris palju inimesi, nii paarkümmend. Ja kõik need inimesed on juba alustanud. Hiilin seltskonnale ligi, haaran mati ja üritan endale kohta leida. Juhendaja kutsub mind enda juurde, esimesse ritta. Arvestades oma kokkupuudet joogaga või õigemini selle puudumist, suundun siiski kõige taha teiste varju.

Hetk on sulnis. Ainsateks helideks on puulehtede sahin, mis keskendumise käigus merekohinat meenutama hakkab ning mahe hääl, mis kehaväänamiseks instruktsioone annab. Mõtlen, et juba mõne tunni pärast jõuab siia tuhandeid inimesi, kes kõik seda mõnusat, inspireerivat ja võiks isegi öelda, et ravivat olustikku nautima tulevad. Päike soojendab oma augustikuiste sõbralike kiirtega.

Üks asend teise järel. Eelmise päeva rammestus asendub voolava energiaga ning mõte puhkab. Jooga eesmärk on leida endas õnneallikas. Mõtlesin, et igiomase õnneni jõuavad need, kes juba pikemalt selle kunstiga tegelenud on, kuid ma eksisin. Viimase päikese asendi ajal valdas mind ääretu tänutunne. Ma olin tänulik, et mul on võimalus siin ja praegu olla. Ja teha. Ma olin tänulik, et minu ümber on kõik Need Inimesed – need, kes olid eile, kes on täna ja kes tulevad homme. Ma olin tänulik, et ümberringi on nii palju headust, lahkust ja teineteise mõistmist.

Arvamusfestivalil on mõnus!

The post Hingake sisse, välja ja pöörake nägu päikese poole appeared first on Arvamusfestival 2016.