Moderaator Roomet Sõrmus teeb arutelu käimatõmbamiseks kuulajate seas küsitluse, mis kellelgi põllumajandusega esimesena seostub. Kostuvad näiteks teravili, maaelu ja seakatk. Hüüan entusiastlikult: “Piim!” Linnatüdrukuna pole mul erilist aimu, millest juttu tuleb, aga olen põnevil saamaks teada, mis praegu põllumajanduses toimub. Kohe alguses jääb kõlama nukker mõte, et bürokraatiamasinaga võitlemise kõrval oleks tootmine rohkem nagu hobi. Palju auru läheb meeste sõnul sellele, et olla n-ö toetuskõlbulik, vastata normidele ja mitte trahvi saada. Tänane olukord näitab arutlejate sõnutsi, et võrreldes teiste Euroopa riikidega ei ole meie võimalused toetusi saada nii head. Siinne lahendus võiks olla see, et meie põllumehed paneksid pigem seljad kokku, mitte ei kakleks pisku pärast, mida ei jagata võrdselt.

Diskuteeritakse ka selle üle, et meedias võiks raha küsimise ja saamise asemel esile tõsta tegusid. “Positiivse näitena tooksin välja Avatud Talude päeva,” märgib Margus Mets. Arutlejate sõnul ei saa üle ega ümber toetustest. “Toetustest tuleb rääkida, aga rohkem argumenteeritult, loosungid ei mõju,” leiab Meelis Mälberg. Samas on 20 aastaga tekitatud hea baas, kust edasi minna. “Viimase kümne aastaga on areng olnud meeletu,” leiab Roomet Sõrmus.

Arengut näitab ka see, et tehnoloogia kasutamine kasvab väga kiiresti. “Eesti põllumees on tohutult innovatiivne,” leiab Martin Rand. Ühe oma sõnul hullu ideena pakub ta välja virtuaalse konsolideerumise. “Mõni Eesti põllumees võiks hakata koondma enda alla suuri tootjaid, et müüa neile otse näiteks kartulikrõpsu toorainet,” viskab Rand idee õhku. Lõppeks jääb minu jaoks kõlama mõte, et väga oluline on see, millist pilti kujundavad põllumehed endist ise, ja ehkki nutimajandus ei olegi selles keskustelus tegelikult keskne teema, peaks põllumehed maaeluentusiastide sõnutsi olema võimalikult uuendusmeelsed ja innovaatilised.

The post Kas põllumajandusel on kohta nutimajanduses? appeared first on Arvamusfestival 2016.