Viimastel aastatel on turule lisandunud suur hulk mikrotootjaid, kõige kiirema võidukäigu on teinud väikesed päikeseelektrijaamad. Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhatuse esimees Andres Meesak on üks Eesti esimesi mikrotootjaid: neli aastat tagasi võttis ta oma III pensionisambasse paigutatud raha välja ja pani selle katusele ehk rajas oma isikliku päikeseelektrijaama. Ta väidab, et 10-12-aastase tasuvusajaga on see kindlam pensionisammas kui mistahes fond. Meesak kinnitab, et tegelikkus on osutunud prognoosidest paremaks: aastas ostab ta elektrit umbes 5000 ning müüb 600–7000 kWh eest. Samas juhib ta tähelepanu sellele, et esmalt tuleks siiski üle vaadata oma tarbimisharjumused. „Paneelide paigaldamine on vanade majade puhul siiski äärmuslik säästuabinõu, esmalt tuleb maja korralikult soojustada ja optimeerida energiatarbimist,“ sõnab ta. Ise kärpis ta tarbimist pärast paneelide paigaldamist ning siis selgus, et nii võimsat päikeseelektrijaama poleks tegelikult vaja olnudki.

Sama meelt on Eesti esimese sertifitseeritud passiivmaja omanik Kuldar Leis. „Odavam kui paigaldada paneele on maja korralikult soojustada,“ jagab ta kogemust. Leis ei usu, et Eestis tuleks suurt mikroelektrijaamade buumi, pigem tõusebki fookusesse hoonete energiatõhusus, mida rõhutavad ka Euroopa Liidu energiasäästunõuded: alates 2021. aastast tohib ehitada vaid liginullenergiamaju. See omakorda toob kaasa üldisema turumudeli muutuse. „Kui tuleb rohkem energiatõhusaid hooneid, pole lokaalne küte, näiteks maaküte, enam nii mõttekas. „Siis on soodsam pigem kaug- või elektriküte,“ arvab Leis.

Eesti Energia energiamüügi tootearendusjuht Teet Kerem märgib, et meid ootab suur mõttemallide muutus just tarbijatena: ideaal oleks, kui kogu rahvas tarbiks energiat siis, kui see on mõistlik. Vastused küsimusele, kes oleks nõus duši all käiku tund aega edasi lükkama, näitavad aga, et selliseks tarbijakäitumise muutuseks veel valmis ei olda.

The post Enne kui energiat tootma hakata, tuleks vähendada energiakulu appeared first on Arvamusfestival 2016.

Maiko parem käsi on festivaliala tiimis Kaspar Tammist, kes vastutab ala ülesehituse eest ja tegeleb “kõigega, millega keegi teine ei tegele”. Koos Kaspariga korraldab festivala ülesehitust Ülle Müller. “Telgid, poodiumid, helitehnika neil aladel, mida me sel aastal ise teeme: festivaliklubi, keskväljaku lava, vaba mikrofoni ala, infopunktid, erakondade ala,” täpsustab Maiko. Heli ja valguse eest vastutab neil aladel Meelis Välimäe.

Selle eest, et festivaliala oleks korras (niitmine, koristamine, prügimajandus, tulattruumid) kannab hoolt Tiina Kivila, tööde teostamist korraldab Janno Lehemets. Alo Aasma valdkonnaks on logistika, IT-lahenduste tomimise eest vastutavad Kristjan Kirspuu ja Peeter Läll.

Marje-Ly Rebas on ära teinud tohutu töö ja pannud kokku festivaliala kaardi, kuhu iga pisidetail on mõõtkava järgi täpselt peale kantud.

Infopunktide tööd juhib Katriin Laanet. Selle eest, et festivalialal oleks piisavalt toitu ja mitte lihtsalt toitu, vaid sellist, mis pakuks maitseelamust, kannab hoolt Mart Uusjärv. Talle on abiks Maiken Alandi, kes tegeleb Järvamaa toitlustajatega, ja Heilika Nugis, kes tegeleb taluturuga.

Anni Alev on ülesandeks võtnud vabatahtlike värbamise ja koolitamise, samuti juhendab ta neid festivali ajal.

Turvalisuse eest vastutavad Vadim Ivanov ja Rita Laanetu, parkimist korraldab ja liikluskaardi koostab Andrei Rikberg, teda assisteerib Ester Marjapuu.

Siiri Vene tagab staabi toimimise: et meeskonnal oleks pidepunkt, koht, kuhu kokku tulla kiirkoosolekuid pidama.

Lisaks festivali keskkonna loomisele vastutab festivaliala tiim ka mitme sellise valdkonna eest, mis ala ülesehitusega otseselt ei seostu. „Katre Soppe valdkond on annetuskeskkond. Sel aastal saab esimest korda festivali toimumist toetada lisaks Hooandja kaudu annetamisele ka annetustelefonile helistades,“ märgib Maiko. Festivalitiimi majutuse ja toitlustamise küsimused lahendab Kristina Gudinas, kodumajutust koordineerib Liisa Hendrikson. Festivali turundus Järvamaal on Triin Pobboli ülesanne, meediasuhtlusega Järvamaal tegelevad Martha-Beryl Grauberg ja Maarit Nõmm.

Tiimi väga erinevaid ülesandeid peab Maiko võrdselt kaalukaks. “Kõik on oluline, kõik tuleb pusletükkidena kokku. Kui pole süüa, on paha; kui telgid on koledad, on paha; kui vabatahtlikud ei saa öösel hästi magada, on ka halb – siis on nad hommikul hapude nägudega,” räägib ta muheledes. “Ühtegi tükki ei saa ära võtta, ilma et kõik selle tõttu kannataksid.”

Maiko sõnul on tiimijuhte ja vabatahtlikke kohapealt iga aastaga aina kergem leida. “Esimesel aastal oli see väga keeruline, aga enam pole vaja kellelegi selgitada, mis asi see Arvamusfestival on,” ütleb ta.

Tänavuse festivali ettevalmistamisega on festivaliala tiim tegutsenud aasta algusest saati. Maiko mõtted on aga osati juba järgmises aastas. “2017. aasta festivali eelarve tehakse septembris, nii et plaanid peavad sündima enne seda. Järgmise festivali korraldamine juba käib,” sõnab ta. Arvamusfestivali eeltöö suurusest annab aimu ehk üks näide. “Kujutame ette kahepäevast mõnusa õhkkonna ja tippkvaliteediga sündmust või üritust, kus on väga head eeskõnelejad, väga head moderaatorid, kõik on peensusteni välja timmitud. Arvamusfestivalil on ühel ja samal ajal ligi 40 sellist sündmust.”

The post Festivaliala tiim loob Arvamusfestivali keskkonna appeared first on Arvamusfestival 2016.

Alo Aasma. Foto: Kärt Vajakas

Võib-olla on käegakatsutavad muutused alles kujunemisjärgus, ent muutused kohalike inimeste hoiakutes ja suhtumises on olnud murrangulised. „Mäletan, kui 2013. aastal tuldi Paide linnavalitsuse jutule, et teeks siin Arvamusfestivali, ma olin sel ajal kommunaaltöötaja,“ meenutab Järva maavanem Alo Aasma. „Meie suhtumine oli skeptiline: ah, sellest tuleb teine Delfi, keegi niikuinii kohale ei tule. Ja pealava tahavad teha ööklubi Ekvaatori taha – sinna „vereloiku“? Meie pessimismist hoolimata tegid korraldajad festivali ära ja siis pidin tunnistama, et me olime täiesti valel arvamusel: väga kihvt üritus oli! Me olime nagu kassipojad, kelle nina tuli piima sisse pista, et saaksime aru – see on hea!“ Alo Aasma arvates on murtud kohalike pessimism ja võltstagasihoidlikkus, ja see on olnud üks Arvamusfestivali suuremaid teeneid Paide linnale. „Festival on aidanud tõsta meie eneseusku: me saame hakkama!“ ütles ta.

Üht-teist on linnapildis juba muutunud. „Avatud on uusi kohvikuid: Wabalinna, Pisi kohvituba. Treeger teeb uues kohas uksed lahti, kultuurimajja tuleb nüüdisaegsem kohvik: midagi sellist, mida Kalamaja inimesed ootaksid. See mõte koorus välja just Arvamusfestivali korraldajatega vesteldes,“ rääkis Aasma. „Festival on pannud inimesi mõtlema, et meie elukeskkond on päris hea! Tänu Arvamusfestivalile oleme hakanud hindama seda peidus olevat pärli, mille otsas oleme istunud.“

Aasma oli üks sadadest, kes eelmisel aastal pärast festivali viimast arutelu Paide keskväljakul NO teatri Tantsulaagris rokkis. „Sain seal mitme endise paidekaga kokku, kes nüüd elavad Tallinnas. Nad ütlesid, et pagan küll – koli või Paidesse tagasi!“

Aasma sõnul on Arvamusfestival muutnud ühtsemaks ka kogu maakonna. „Kui laulu- ja tantsupidu välja jätta, on maakonna ühistegevus olnud täiesti olematu. Nüüd on Arvamusfestival Järvamaa Omavalitsuste Liidu laua taga istujaid ühise eesmärgi nimel liitnud. Saadakse aru, et kui Paidel läheb hästi, läheb kogu maakonnal hästi,“ ütles ta.

Üks väike muutus on Aasmal veel silma jäänud. „Olen viimasel ajal märganud mõningaid ilminguid meie ürituste korraldamisel: nüanssidele on hakatud rohkem tähelepanu pöörama. Mäletan, kuidas Arvamusfestivali jaoks nähti ränka vaeva, et leida 57 täpselt ühte värvi telki. Selline kõrge korralduslik tase on andnud eeskuju,“ selgitas ta.

Foto: Tauno Tõhk

Aina selgemat kuju võtab eelmisel aastal Paide linnaruumi arutelul välja käidud Paide linnateatri mõte. „Tahtsime seda mõtet esimest korda avalikult katsetada ja kuulda, mida sellest arvatakse,“ rääkis Paide kultuurikeskuse direktor Ülle Müller. „Arutelust võtsid osa mõned teatri- ja muusikaakadeemia inimesed, hakkasime nendega koos mõtet edasi arendama. Käisime ka akadeemias ideed tutvustamas ja lavastajaid-dramaturge otsimas. Kõik tudengid esitasid oma visiooni Paide linnateatrist ja nende põhjal valisime välja kaks noormeest, kelle õpingid tahab linn sellest sügisest toetada. Kooli lõpetavad nad 2018, siis hakkaks teater tegutsema. Poisid tahaksid kohe ka kolm näitlejat kaasata!“ Hea tahte ja koostöö leping teatri- ja muusikaakadeemiaga on plaanis allkirjastada sel sügisel.

„Arvamusfestivali on kritiseeritud, et tulevad kokku ja lobisevad, mõõdetavat tulemust pole. Aga me ei tea, kui mitmed seal esile tõusnud ideed lõpuks teoks saavad!“ ütles Müller.

Teine hea näide on tema sõnul Paide arvamusnädal, mis festivalist õhutatuna sel kevadel esimest korda toimus. „Paide linn tahab hingata Arvamusfestivali vaimus. Arvamusnädalal tuleb välja, mille üle linnainimesed muret tunnevad, mis teemal nad tahavad kaasa rääkida,“ ütles Müller. Kõige jõulisemalt kerkis arvamusnädalal üles piisava vanemliku hoolitsuseta jäänud laste ja noorte teema. Üks eesmärkidest, tuua raskustes lastega tegelevad inimesed ja organisatsioonid ühe mütsi alla, on praeguseks täidetud ning töö käib kogukonnaliikmete paremaks kaasamiseks.

2014. aasta lõpus avas Paides uksed uuskasutuskeskus. MTÜ Uuskasutuse tegevjuht Katriin Jüriska tunnustab Arvamusfestivali korraldajaid selle eest, et nad toovad tähelepanu väikelinnadele. „See julgustab ettevõtjaid vaatama ka väljaspoole Tallinna ja Tartut. Eelmise aasta lõpus avasime kaupluse ka Narvas, kus toimus esimest korda eelarvamusfestival. Nii et teatud mõttes käime Arvamusfestivaliga ühte sammu,“ ütles ta muheledes.

Esimene aasta Paides ei olnud Jüriska sõnul kerge, ent nüüd läheb juba oluliselt rõõmsamalt. „Saime selgeks, et väikelinnades on käima tõmbamise aeg pikem. Teine aasta on andnud meile julgust vaadata teistegi väikelinnade poole. Täna julgen juba öelda, et kui on kannatust ja ressurssi sisseelamisaeg üle elada, siis on väikelinnadel potentsiaali küll,“ sõnas ta.

Seda, et Arvamusfestival on toonud Paidesse palju inimesi, kes pole siia kunagi varem sattunud, peab linnale suureks plussiks vabatahtlik Liisa Hendrikson, kes korraldab kolmandat aastat festivalikorraldajate ja -külaliste majutust. „Täna on Paide tuntus kindlasti suurem kui enne esimest festivali. Vähemalt kord aastas on välja müüdud kõik majutuskohad Paides ja selle ümbruses, ka kõige kallimad. See on kohalikele majutusettevõtetele suurepärane võimalus näidata ennast parimast küljest, et inimesed leiaksid sinna tagasitee ka muul ajal. Sama kehtib toitlustusettevõtete kohta,“ arutles Liisa. „Aasta-aastalt on kohalikud muutunud avatumaks ka kodumajutuse suhtes ja pakuvad festivalikülalistele lahkesti öömaja. See näitab külalistele Paidet täiesti teisest küljest ja neile võib hakata siin nii meeldima, et tulevikus plaanivad ehk siia elamagi kolida. Paide on ju elamiseks ideaalne koht!“

Foto: Anna Markova

Järvamaa turismiinfokeskuse infokonsultant Piret Sihver püüab suvel olla, nii palju kui vähegi võimalik, maakodus, ent Arvamusfestivali ajaks tuleb ta tingimata Paidesse.

Pireti meelest annab festival paidelastele põhjust uhkust tunda: „Paide on pildil ja kaardil ning seda festivaliga, mida mujal ei tehta. Keegi ei saa hiljem meenutades mõelda, et käisin küll ühel Arvamusfestivalil, aga mis linnas see küll olla võis. See on nagu Sorbonne’i ülikooli suvelaager! Seltskond, kes Arvamusfestivalil käib, on hoopis teine kui folkfestivalidel. Noored, natuke poliitikateadlikud, kes mõtestavad, kuhu tulevad,“ arutles ta. „Ja kui keerad varahommikul raadio lahti ja Märt Treier alustab „Vikerhommikut“ tervitusega Paidest – on ikka uhke tunne küll!“

Seda, et Paide võibki tõepoolest olla festivalilinn, tajus Piret esimest korda eelmisel aastal festivali lõppüritusel NO teatri Tantsulaagris. „Laupäeva õhtul on linn võõraid inimesi täis: nad ei läinudki koju, vaid voogasid mööda tänavat kesklinna tantsulaagrisse! Kui varem on püütud siin midagi põlve otsas teha, siis nüüd on siin tõeline festival! Saame hakkama küll! Muidugi on palju välist abi, aga ka need inimesed on sõnumiviijad ja saadikud, kui räägivad, et lähevad nädalaks Paidesse,“ jutustas ta.

Esimesest festivalist on Piretil meeles ühe ettevõtja pisut skeptiline ütlus, et ega see mäe peal toimuv vist all-linna jõua: all on ikka kell viis õhtul kõik uksed kinni, ainult tühi kilekott lendab mööda tänavat. „Aga nüüd vallutab festival aina rohkem ka kesklinna, ettevõtjad plaanivad neiks õhtuiks üritusi, hoiavad kohvikud lahti, vaatavad, et tänavad oleks toole täis. Ja milline kasu linnakodanikele! Neile, kes pole nagu Herbert Ving, kellel linn on täis pargitud, poes toit otsas, elutoapõrand sugulaste madratseid täis ja veearve tuleb suurem, nende silmaring avaneb tohutult! Arvamusfestivalil kuuleb paljusid seisukohti ja arutlusi, milles saab ka ise osaleda: see on ju kohalikele tohutult arendav ja avardav!“

The post Järva maavanem: Arvamusfestival on õpetanud meid hindama pärli, mille otsas oleme istunud appeared first on Arvamusfestival 2016.

Paide arvamusnädala avadebatil arutleti linna avatuse teemal.

16.–23. aprillini kestev Paide arvamusnädal kuulutati välja kui väike eelsoojendus Arvamusfestivalile. Tegelikult võis juba esimese arutelu järel tõdeda, et vähemalt paidekad eelsoojendust ei vaja – festivali õhustik pole siit vahepeal kuskile kadunudki. 

Esmaspäeva õhtul peetud esimene arutelu „Avatus algab südamest ehk tere tulemast Paidesse?“ pidi tooma selgust Paide ja kogu Järvamaa avatuse või suletuse kohta. Teisipäeval otsiti vastust küsimusele, kuidas kogukond saaks aidata raskustes lapsi ja noori. Arvamusfestivali Järvamaa koordinaator Maiko Kesküla oli pärast esimesi arutelusid veendunud, et arvamusnädal tuleb Paides ka järgmisel aastal. Mitte sellepärast, et vajaksime festivaliks eelsoojendust, vaid vastupidi – inimesed on väga avatud, tahavad kogukonnale olulistel teemadel kaasa rääkida ning nende mõtted ja ettepanekud inspireerivad ka teisi. „Huvitav on kogeda, et arvamusfestivalilik avatud ja mõnus atmosfäär ei teki mitte ainult festivalil, vaid tekkis ka arvamusnädalal. Juba praegu on tulnud nii palju positiivset tagasisidet, et olen veendunud, et sellised kevadised mõttetalgud tulevad kordamisele,“ ütles ta pärast teisipäevase arutelu „Rõõmu vargus“ lõppu. „Tundub, et Paide võtab aina rohkem arvamusfestivali identiteeti üle,“ tõdes Maiko. Kõige rohkem hindas ta seda, et arvamusnädala üritused olid isetekkelised ning arutlusel olid elulised ehk päris teemad, mis kogukonna liikmetel on südamel olnud.

„Rõõmu vargus“ tõi kokku laste ja noortega tegelejad, et leida rohkem ühiseid koostööpunkte. Arutelust jäi kõige jõulisemalt kõlama kaks mõtet. Esiteks: „Märkame, märkame ja veel kord märkame!“ ehk raskustes lapsed ja noored peaks olema meie kõigi südameasi – oleme avatud ja kui näeme kedagi abi vajavat, siis anname sellest ka teada. Teine mõte, mis samuti korduvalt esile tuli, oli see, et kõik pole sugugi kinni raha vähesuses, vaid koos suudame me ka vähesega palju ära teha. Peaasi, et meil on tahet hoolida!

Avadebati „Tere tulemast Paidesse?“ pisut umbusklik toon muutus arutelu käigus sootuks ja õhtu lõppedes oleks julgelt võinud küsimärgi hüüumärgiga asendada. Selgus, et umbusk võib tulla kommunikatsiooni vähesusest. Ettevõtja Enno Vaab märkis, et võib-olla pole me võõrastele väga avatud olnud seetõttu, et me ei tea, miks nad siia tahavad tulla. Kui me kuuleme nende eesmärkidest, on meil palju kergem neid vastu võtta. Tulijatel on omakorda kergem kohaneda, kui kogukonna väärtused on neile sõnastatud. Teisalt soovitas Enno Vaab siia tulla soovijatelt küsida, millised on nende ootused ja vajadused. Sest tegelikult on meil kõik võimalused olemas!
Liana Roosmaa siseministeeriumist rõhutas, et esmalt tulebki selgeks saada, et me tahame siia uusi inimesi. Nii kaua, kuni pole selget otsust, ei lähe keegi ka välja pakkuma, et vaadake, kui vägev staadion meil on või kui ilus elukeskkond armsate majadega või et lapsed saavad jala turvaliselt kooli minna. Kalamaja elanikuna on ta näinud, et pärast laste sündi kolivad paljud linnast välja rahulikumasse elukeskkonda. Liana on kindel, et kui Paide linn reklaamiks Kalamajas oma tugevusi, koliks mõni noor pere kindlasti siia.

Maiko Kesküla õhutas nägema suuremat pilti. „Kui meil on inimeste pärast konkurents, siis me ei saa lokaalselt mõelda, me peame mõtlema riigiüleselt,“ ütles ta. Võib-olla oleks rahulik Järvamaa nii mõnegi Ukraina elaniku unistus? Liana Roosmaa kinnitas seda mõtet. Kaks Ukrainast pärit arsti tunnistasid talle just hiljuti, et on Eestis kõige õnnelikumad, sest saavad töötada haiglas, kus on tipptehnika. Ka teistes riikides on inimesi, kes väärtustavad turvalist elukeskkonda, puhast õhku ja loodust ning on kergesti nõus loobuma supermarketitest ja ööklubidest. Maiko lisas, et meie oma lapsi ja noori aitavad siia kinnistada head suhted, olgu need siis tugevad peresuhted või kogukonna toetus.

Tema mõtet kinnitab 11-aastase Tommy kirjutis arutelu taustaks olnud näituselt „Minu tulevikukodu“. Tommy näeb oma tulevikku Paides, kus ta elaks naise ja kahe lapsega korvpalliväljaku kõrval oma majas ja töötaks automehaanikuna suures garaažis. „Elaksin Paides, sest siin on rahulik. Koju istutaks ma palju taimi. Igal sügisel käiksime perega seenel. Suvel sõidaksime ratastega metsaradadel ja sööksime metsmaasikaid. Iga pühapäev oleks perepäev. Selline ilus elu oleks mul Paides.“

The post Paidekate jaoks on Arvamusfestival alanud appeared first on Arvamusfestival 2016.